Norman Aas: maksuamet nõuab aastas ligi 100 Eesti firmajuhi isiklikust varast maksuvõlga sisse

Maksuametile on antud Eestis suuremad õigused kui tavalisele ettevõtte võlausaldajale. Kui maksuamet leiab, et firmalt pole enam võimalik maksuvõlga sisse nõuda ja juhatuse liige on süüliselt sellise olukorra tekitanud, saab amet nõude suunata otse juhatuse liikme vastu.

"See on Eestis üsna tavapärane. Aastas teeb maksuamet sadakond vastutusotsust ettevõtete juhatuse liikmete vastu. Kui isik pole maksuameti otsusega nõus, peab ta otsuse kohtus vaidlustama. Kui ta kaotab, tuleb tal isiklikust varast tasuda maksunõue ning ka õigusabikulud. Ja need summad võivad olla väga suured – sadu tuhandeid eurosid,“ kommenteeris Aas.

"Headel aegadel on ettevõtte ja tema juhi edu sageli ühine. Kui aga äriühingus tekivad probleemid, võib juhatuse liige jääda oma murdega üksi. Üldiselt eeldatakse juhatuse liikmega tööle asumisel lepingut sõlmides lootusrikkalt, et kõik sujub, ja lepingusse saab kirja, milliseid hüvesid juhile pakutakse ning kuidas ta võib saada näiteks läbi aktsiaoptsioonide osa ettevõtte eduloost. Harva lepitakse aga kokku kaitse selle vastu, kui midagi läheb halvasti ja juhatuse liige peab ise vastutama võimalike nõuete eest. Mina soovitan juhatuse liikme lepingusse sisse kirjutada selle, et ühing peab sõlmima ka juhatuse liikme vastutuskindlustuse, mis katab vajadusel juhataja vastu esitatud nõuded ja tema õigusabiarved," ütles Aas.

Aas lisas, et Eestis üldiselt on juhatuse liikme vastuskindlustus veel suhteliselt vähe levinud, aga lääneriikides on ingliskeelne termin directors and officers (D&O) insurance üldtuntud.

"Mina olen täna oma igapäevaelus advokaat ja sellel ametil on seadusega ette nähtud kutsekindlustus. Aga kuna ma olen ka ühe riigi äriühingu nõukogu liige, siis olen selle kindlustusliigi tingimustega ka isiklikult kursis, sest ettevõte sõlmitud juhtivtöötajate vastutuskindlustus katab ühtlasi ka nõukogu liikmed,“ kommenteeris Aas.

Ta lisas, et mida suuremaks jõukus ja äriettevõtted Eesti ühiskonnas kasvavad, seda suuremad nõuded võivad tekkida ka juhatuse või nõukogu liikme vastu. Kui väikefirma juhtimisel võib selline kindlustus tõesti tunduda ebaotstarbekas, siis suuremates äriühingutes võivad ebapädevad juhtimisotsused tuua miljonitesse eurodesse ulatuva kahju ja seal on see kindlustus vajalik, sest vastasel korral tähendaks taolise kahjunõude pööramine juhatuse liikme vastu üldiselt tema isiklikku pankrotti.

"Minu üleskutse juhatuse liikmetele on see, et töölepingu automaatne osa peaks lisaks näiteks ametiautole, aktsiaoptsioonidele ja lahkumiskompensatsioonile olema ka juhatuse liikme vastutuskindlustus. See tagab rahuliku une. Eriti probleemsed juhtumid on juhatuse liikme jaoks need, kus tööandja ise tema vastu nõude esitab pärast juhatusest tagasikutsumist. Sellised kohtuvaidlused võivad kujuneda väga pingeliseks ja on võrreldavad emotsionaalselt keerukate abielulahutustega“.

Selguse huvides on oluline märkida, et juhatuse liikme vastutuskindlustus kuritegude toimepanemiseks õigustust ei anna. Aas toonitas, et juhatuse liikme vastutuskindlustusega on võimalik kindlustada siiski vaid tsiviilõiguslikku vastutust, kriminaalvastutuse vastu kindlustada ei saa. Kriminaalkaristuse peab inimene alati isiklikult ära kandma, kindlustus seda tema eest ei tee. Aga see, kas inimene on kurjategija, selgub alles kohtuprotsessi lõpus, ja on võimalik, et kindlustus katab siiski tema õigusabikulud protsessi jooksul.

Juhatuse liikme kaks kõige suuremat kohustust on hoolsus- ja lojaalsuskohustus äriühingu ees. Juhatuse liige peab käituma korraliku ettevõtja hoolega, mida mõõdetakse keskmiselt hoolsa ettevõtja standardi järgi ehk eeldatakse, et juhatuse liige ei tee äriliselt rumalaid või omakasust ajendatud otsuseid.

Samas ütleb ka Riigikohus, et ettevõtlus on alati seotud teatud riskidega ja isegi kui need realiseeruvad, ei pruugi see viidata kohe ärilisele rumalusele. Turumajandus ongi selline.

Hoolsuskohustuse rikkumise näitena võib tuua juhtumi, kus juhatuse liige on andnud laenu ebamõistlikel soodustingimustel – ta ei ole nõudnud turustandardile vastavat tagatist või andis laenu juba maksejõuetuks muutunud äriühingule. Kui taoline laen jääb tagasi maksmata, on võimalik vastav nõue pöörata juhatuse liikme vastu, isegi kui viimane ise tehingust isiklikku kasu ei saanud.

Enamik nõudeid juhatuse liikmete vastu on siiski seotud pigem lojaalsuskohustuse rikkumisega, kui mängus on huvide konflikt. Need on olukorrad, kus juhatuse liige eelistab äriotsuste või tehingute puhul äriühingu huvide asemel isiklikke huve, näiteks tellib teenuseid turuhinnast kõrgema hinnaga endaga seotud teisest, nn puukettevõttest.

Teoreetiliselt võib juhatuse liikme vastu pöörata kahjunõude ka saamata jäänud tulu osas, kui omanikud leiavad, et ettevõtte kasum on juhatuse liikme valede äriotsuste tõttu liiga väike. "Aga kindlasti ei ole juhatuse liikme vastutuse mõte selles, et ettevõtte kasum jagatakse osanike vahel, aga vastutust kahjumi eest kannab vaid juhatuse liige isiklikult,“ ütles Aas.

Aas lisas, et juhatuse liikme vastutus ja kuritarvituste võimalus suureneb ettevõtte kasvades. Mida suurem ettevõte, seda suuremad kohustused, kuritarvitamise riskid ja ka võimalikud nõuded juhtide vastu. "Kui suurfirma juhatuse liikme vale otsus tekitab näiteks kolm mln eurot kahju, mille saab pöörata tema vastu, siis on selge, et see nõue ruineerib selle juhi elu. Enamikul Eesti inimestel pole võimalik selliseid kahjusid kinni maksta,“ tõdes Aas.

Ekspert lisas, et väiksemate firmade praktika on Eestis üldjuhul see, et enamasti on ainuomanik ise ka juhatuses ja siis üldiselt selliseid asju ei juhtu, sest iseenda tagant ei varastata. Täiendavad kontrollimehhanismid on aga vajalikud siis, kui ettevõtte omanikud taandavad ennast aktiivsest juhtimisest ja palkavad professionaalsed juhid.

Siiski on tema sõnul olnud ka juhuseid, kus väikefirmal on kaks võrdset omanikku ja üks neist püüab nö oma nurgas paksemat suppi keetma hakata, näiteks fiktiivsete arvete abil ettevõttest vara välja viia endaga seotud teise äriühingusse. "Advokaatidena me sellist 50%-50% omanike jaotust üldjuhul ei soovita, sest vaidluse korral on lihtne tupikseis tekkima," tõdes Aas.

* lepingute sõlmimine märkimisväärselt väiksema vastusooritusega võrreldes turutingimustega (nt liiga madal laenuintress või liiga suur ostuhind nõude omandamisel, käenduse sõlmimata jätmine ehk halvasti tagatud laenuleping ja jamade tekkimise korral raha mitte tagasisaamine);

* koos laenulepinguga jäetakse sõlmimata tagatiskokkulepe, kuigi oleks saanud seda teha ja pidanuks tegema;

* ühingu pangakontolt sularaha väljavõtmine ning juhatuse liige ei suuda tõendada, et väljavõetud sularaha on kasutatud äriühingu huvides. Sageli on need isiklikuks otstarbeks tehtud kulutused.

* tehingu tegemine huvide konfliktis (iseendaga, oma lähedastega, nt juhatuse liikme abikaasa firmaga) – sõltub asjaoludest, see võib, kuid ei pruugi alati tähendada lojaalsuskohustuse rikkumist.

* ka varjatud huvide konfliktid – ettevõtte raha liigutamine oma tuttavate ettevõtetesse.

* töölt lahkudes on jäetud lahti sihilikuks ärakasutamiseks võetud endise tööandja kliendibaasid – nt IT-tagauste lahtijätmine oma endise tööandja süsteemides.

* äriliste otsuste tegemine;

* organisatsiooni loomine, toimima panek, toimivana hoidmine, sh kontrolli tegemine;

* toimiva finantsjuhtimissüsteemi kindlustamine;

* raamatupidamise korraldamine, majandusaastaaruannete koostamine;

* info andmine omanikele;

* ettevõtte omanike jaoks kasumlikuna hoidmine;

* maksudeklaratsioonide õigeaegne täitmine-esitamine;

* pankrotiavalduse õigeaegne esitamine.