Katri Teller kasvas keeruliste olude kiuste 24aastaselt miljonäriks

Nõukogude ajal vaeses peres üles kasvanud Tellerist ei oskaks praegu arvatagi, et ta on tundnud nälga ja puudust. Säravate silmadega, rõõmsa ja energilisena räägib ta oma teekonnast esimese miljonini ja ka selle kiire kaotuseni mõned aastad hiljem. Pärast kõrgelt kukkumist ei tulnud alla andmine talle mõttessegi. Vastupidi!

Teller meenutas, et kuigi tal on väga ilusaid mälestusi lapsepõlveajast, tuleb tõdeda, et elu oli siiski raske, sest perel ei olnud päris oma kodu. Telleri pere kolis peaaegu igal aastal, elati vahel päris napil pinnal ja tagasihoidlikes oludes.

“Minule meenuvad lapseeast küll eelkõige õnnelikud mälestused, kuid mu emal oli kindlasti väga raske hakkama saada. Üks peamine põhimõte, mida nii mina kui ka mu õed oleme emalt saanud, on ellusuhtumine: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Kogu aeg tuli probleemidele välja mõelda loovaid lahendusi.”

Näiteks tõi Katri Teller kasvõi selle, kuidas ta nelja­päeva õhtuti kell 18.45 oma lemmikseriaali “MacGyver” vaatamiseks alati võimaluse püüdis leida. Kuna kodus see televiisori puudumisel ­võimalik polnud, siis võttis ta ette rongisõidu kellegi juurde, kes tal seda vaadata võimaldas.

Ka imemees MacGyveril tuli kogu aeg kõikvõimalikke probleeme lahendada ning sealt kujunes Telleril­ veendumus, et suutlikkus alati hakkama saada ja ükskõik kui halbadest oludest välja rabeleda on elus kõige tähtsam. Tänu sellisele ellusuhtumisele on ta enda sõnul elus pigem hästi hakkama saanud.

“On inimesi, kes otsivad probleeme ka sealt, kus neid ei ole. Suhtun probleemidesse kui suure­pärastesse võimalustesse ja headesse väljakutsetesse. Positiivsete emotsioonide najal sa liigudki elus hästi edasi,” sõnas ta. Telleri sõnul on tal hea meel, et tema kodus ei räägitud lastele mingist sellisest kuvandist, mille kohaselt on rikkad pahad ja elu on ebaõiglane.

Oma esimese kinnisvara­investeeringuni jõudis Teller 23aastaselt. Tallinnas Asula tänavas ahvatles teda üks korter, mis lihtsalt karjus ostmise järele. 2004. aastal hakkas ta mõtet heietama ja ettevalmistusi tegema ning ost sai teoks 2005. aastal.

“See korter sai ostetud laenurahaga. Mu palk oli siis väga väike ja sissemaksu jaoks raha polnud ehk on tõesti uskumatu, et mulle anti laenu ja veel 40 aastaks. Eks seal oli oma osa ka õnnel, kuid ka vedamisteks tuleb ikkagi mõned sammud ise astuda – magava hiire suhu juust ei jookse,” arvas Teller.

Hirmu suure laenu võtmise ees tal ei tekkinud.­ Nimelt oli ta lapsepõlvest saadik veendunud, et ei taha elada viletsuses, kuna on ju võimalik ka hästi elada. “Olin kindel, et kui teised suudavad seda, siis miks ei peaks ka mina seda suutma – kuigi mul on elus olnud palju ebakindlust, siis oma nutikuses ei ole ma kunagi kahelnud.”

Esimest korterit ostes polnud kõik tema lähedased laenuga kinnisvara soetamise teemal aga sugugi positiivselt meelestatud.

“Mu toonane elukaaslane hoiatas, et mida sa teed, kohe tuleb krahh! Me elasime siis üürikorteris ja tema hinnangul olid 2005. aasta kinnisvara hinnad absoluutselt üle mõistuse. Ta soovitas tungivalt mul korterit mitte osta, sest muidu satun kohe pankrotti,” rääkis ta.

Asula tänava vastu oli noorel naisel tekkinud väga tugev kiindumus ning soov korterit sinna osta elukaaslase hoiatusi kuulates ära ei kadunud.

Ost tasuski end ära, sest aasta pärast oli korteri väärtus kahekordistunud. “Kui ma korteri maha müüsin, sain kroonimiljonäriks. Laenu olin võtnud ühe miljoni ja kui korter oli ligi kahe miljoni eest müüdud ning laen maha arvestatud, siis jäigi mulle miljon krooni. See oli nii ulmeline, tulles oludest, kus raha väga pole,” kirjeldas ta emotsiooni, mis kaasnes sellega, et kui enne polnud raha, siis nüüd oli seda palju. Tervelt miljon Eesti krooni!

2006. aastal oli õhustik Eestis Telleri sõnul selline, nagu elu ei saaks mitte kunagi enam halvemaks minna. “Kõigil olid head autod ja näpud püsti. See vibe oli uskumatult kaasahaarav. Aga siis tuli krahh 2008. aastal suure kolinaga.”

Selleks ajaks oli osa rahast investeeritud uude korterisse, millele oli võetud ka laen. Korteri­ väärtus kukkus alla laenusumma. Ka eraeluliselt sai tehtud halbu otsuseid ning raha kulutatud selliselt, et 2009. aastal avastas ta ennast suurest miinusest.

“Ma nägin kriisi ajal, kui raske oli paljudel inimestel ja kui kõrgelt nad kukkusid. Osa, kel buumi ajal läks väga hästi, langes väga kõrgelt väga sügavale. Kui ma seda kõrvalt nägin, siis mul tekkis tunne, et mul on läinud isegi hästi. Nägin, mida see tegi nende inimeste vaimse tervisega ja kui keeruline see neile oli.”

Olles tööl tuntud maaletooja juures Campari Grupi brändide tootejuhina, pidas Teller ennast õnneseeneks, kuna palka ei vähendatud ja töö oli tore. Laskmata end kaotusest heidutada, tegi ta järgmise sammu hoopis enesearendamise suunas. Nii otsustas ta Estonian Business Schoolist kõrghariduse hankida, lõpetades ärijuhtimise eriala cum laude.

“Kasutasin seda kriisiaega enda harimiseks ja paremaks saamiseks. Aga 2013. aastal puhusid juba uued tuuled ja ma tundsin, et tahan midagi uut. Tundsin, et olen valmis pürgima suuremate eesmärkide poole,” tõi ta välja esimesed välismaale mineku mõtted, mis hakkasid vaikselt pähe hiilima.

Teller võttis asja julgelt ette ja saatis kirja oma senise brändiomaniku Campari Groupi rahvusvahelisse peakontorisse küsimusega, kas nad sooviksid teda tööle võtta. “Esialgu oli suhtumine kahtlev, sest kuidas ikka oma partneri juurest inimene “ära varastada” ja ehk ei olnud nad kindlad ka mu sobivuses, kuna olin seni teinud turundust, kuid soovisin nüüd hakata juhtima terve Skandinaavia ja Baltikumi ärisid.” Endale kindlaks jäädes nõudis naine endale vähemalt tööintervjuud.

“Mulle helistati reedel ja öeldi, et sulle on tellitud esmaspäevaks lennupiletid, ja anti ka kodutöö intervjuuks. Minul, kes ma olin ennast sinna suure lõvikonservi najal pakkunud, pani see korraks jala värisema. Mind oodati paaripäevase ette teatamisega kuskile Milanos asuvasse suurkontserni presenteerima mingisugust projekti ja see oli veel selline kodutöö, kus mul jäi teadmisi vajaka.”

Oli suvi ja intervjuule kutsumise hetkel purjetas Teller hoopis Soome saarestikus, seega tekitas ärevust ka logistiline probleem, kuidas sealt merelt üldse Helsingisse saada ja lennukile jõuda. Samal ajal tuli ka kodutöö ära teha.

“Enne tööintervjuule jõudmist tegin lennukis põlve otsas veel seda projekti nagu filmist “Metsluiged” see tütarlaps Elise, kes enne tuleriidale viimist oma luikedest vendadele nõgesesärke kudus. See oli hirmus, aga ma mõtlesin, et let’s go, teeme selle asja nüüd ära,” jutustas ta suure karjääripöörde tagamaadest. Kõik läks hästi ning Teller sai töökoha endale. Sealjuures polnud tema sõnul nii suur roll isegi edukalt läinud intervjuul, vaid hoopis hiljem toimunud õhtusöögil, kus ta tulevasele tööandjale oma suhtlemisoskuse ja asjalikkusega silma paistis.

“Alkoholi valdkonnas on ülioluline olla hästi sotsialiseeruv inimene, sest tööpäevad pole kella 17ni, vaid inimestega tuleb suhelda ka hilistel õhtutundidel,” selgitas ta.

2013. aasta sügisel kolis naine Milanosse, tagataskus soomlasest elukaaslase julgustavad sõnad, et karta pole midagi.

Itaalia keelt selles töös vaja polnud. “Oskasin sel ajal itaalia keeles öelda ainult pizza ja macaroni,” naeris Teller. Rahvusvahelises äriüksuses haldas ta kaheksa riigi edasimüüjaid ning selleks piisas täielikult inglise, soome ja eesti keelest.

“Selles üksuses töötas üle kogu maailma erinevaid rahvusi ja see oli väga tore aeg. Aga mõned kuud hiljem tuli uudis, et korporatsioon avab aasta pärast Londonis uue üksuse. Minu riigid viidi üle Ühendkuningriigi alla ja nii veetsin ma järgmised paar aastat hoopis Londonis,” sõnas ta.

Elu oli ilus ja glamuurne. Kontor oli Euroopa kõrgeimas hoones ja Londonis oli elu palju lihtsam kui Milanos. Ees olid tuttavad, lennuühendused olid Eestiga palju paremad kui Itaalias, kultuur oli Eestiga sarnasem ning inglise keeles sai mugavalt asju ajada ja igapäevaelu elada.

Rääkides palgast, siis Eestiga võrreldes oli palk Campari peakorteris mitu korda suurem, kuna ka positsioon oli tunduvalt kõrgem. Londonisse liigutati naine aga nn expat deal’iga, mis tähendab seda, et kui sama firma raames töötades on teises riigis suuremad elamiskulud, siis need kompenseeritakse. Boonuseid oli veelgi ja raha hakkas korralikult sisse voolama.

“Sellega, et ma kolisin Londonisse, mis on palju kallim asukoht kui Milano, minu sissetulek kahekordistus. Sain seal väga head tingimused just tänu sellele, et ma ei läinud sinna otse Eestist, vaid et ettevõte mind sinna liigutas,” kirjeldas ta haljale oksale jõudmist.

Kui üldse vaadata rahvusvahelist karjääri tegevaid inimesi, siis paljud neist Telleri sõnul just sellele panustavadki, et ettevõte neid erinevate riikide vahel ühest kohast teise suunaks, sest sellega kaasnevad palju paremad rahalised tagatised.

Hoolimata suurtest kuludest oli Telleril Londonis võimalik palgast kõrvale panna lausa 80%, et see siis edasi kinnisvarasse investeerida. Säästude kasvatamisele aitas kaasa ka see, et naine otsustas elamiskulude kokkuhoiuks jagada elamispinda sõbrannaga, kes tuli selleks ajaks Eestist Londonisse oma ettevõtte laienemisvõimalusi uurima.

“Alguses tundus see imelik, et olen ju täiskasvanu, kuidas ma siin kellegagi koos elan. Aga see oli väga õige otsus. Tegelikult me reisisime mõlemad väga palju ja nii me üksteist väga ei näinud. Teisalt oli jälle tore koos ka asju arutada. Kuna minu töös oli väga palju õhtuseid koosviibimisi restoranides ja baarides, siis oma vaba aega sisustasin hoopis jalutades ja linnaga tutvudes. London on multikultuurne linn, kus avastamist leidub lõputult. Ehk rahaline võit tuli ka sellest, et meelelahutuse peale pidin kulutama minimaalselt,” rääkis ta.

Kuna raha kontol muudkui kasvas, siis ühel hetkel oligi aeg käes see uuesti kinnisvara poole teele lükata, et inflatsiooniuss närima ei tuleks.

Mõeldes tagasi, siis kui elutee poleks teda viinud välismaale, oleks Teller enda sõnul hakanud ettevõtjaks Eestis. “Mul oli ettevõtja pisik sees juba viieaastase tüdrukuna. Aga töö välismaal andis mulle samuti võimaluse olla väga iseseisev ja ettevõtlik, kuigi töötasin rahvusvahelise korporatsiooni heaks,” arvas ta.

Olles elanud ja töötanud mitmes välisriigis, nagu Itaalias, Ühendkuningriigis, Soomes ja Rootsis, oli investoril soov oma kinnisvaraportfell üles ehitada just Eestisse.

“Kui me räägime Londonist, siis sealsed kinnisvara hinnad on absoluutselt teine skaala. Ma poleks osanud isegi mõelda, et sinna midagi osta. Tallinn tundus jõukohane ja turvaline ja ma tean, mis siin toimub.”

Seoses praeguse sõjaga Ukrainas on Teller aga hakanud mõtlema selle peale, et äkki peaks osa portfellist hajutama ka Eestist väljapoole. Võimalusi selleks on ja laenuvõimekus on ka olemas. Samas mingiks paanikaks ta kindlasti põhjust ei näe ja nii-öelda istub kätel.

“Kui ma seda teeksin, siis pakuks mulle huvi Helsingi, kuna pean Soomet oma teiseks kodumaaks. Mulle pakub huvi ka USA kinnisvara, kuid selle teemaga peaksin palju tegelema, enne kui ma sinnamaale jõuaksin. Mu sõpradel on kinnisvara ka Hispaanias, näiteks Tenerifel. Lähima viie aasta sees on väga tõenäoline, et ma mingid sammud selles suunas astun, põnev ju ka,” ennustas ta.

Soome on Tellerile sügavalt hinge pugenud. Olles elanud Soomes ligi kümme aastat, käis Teller läbi mitme sealse mõjuka naisega, kes teda inspireerisid, nagu näiteks Finnairi turundusjuht, Lumene turundusjuht ja paljud teised tuntud ja edukate ettevõtete naissoost esindajad. Sealsete tegijate ja julgete naiste iseseisvus ja enesekindlus oli tema sõnul muljet avaldav.

“Nad julgesid olla rohkem nemad ise. Just algusaastatel Soomes elades tundus mulle, et kui siin Eestis taheti nii oma olemise kui ka riietusega pigem meestele meeldida, siis Soomes tahab iga naine olla enda moodi stiilne, sest hea elu nimel ollakse valmis ise rohkem vaeva nägema, mitte ei panustata nii-öelda rikkale mehele. Praegu on see piir Eesti ja Soome vahel juba hägustunud ja vahe enam silma ei torka,” rääkis Katri Teller.

Mitu Eestis tuntud tegijat naisinvestorit on rääkinud, et on saanud enda kohta kommentaare, kus ei usuta, et nad ise on oma varanduse teeninud. Telleri sõnul polnud seda tema puhul siiamaani ette tulnud, kuid just intervjuu päeva hommikul tuli omapärane kommentaar ühelt meesterahvalt.

“See oli väga pikk kommentaar ühe minu podcast’i “Blondcast” episoodi kohta, mille teema oli see, milline on hea mees. Sealt küll kõlas küsimusi, kas ma ikka ise maksin oma restoraniarve, ja veel muid sarnaseid küsimusi,” sõnas ta.

Kõik sellekohased kahtlused, nagu poleks ta oma vara ise teeninud, on Telleri sõnul väga lihtne faktidega ümber lükata.

Enda sõnul valutab ta südant sellepärast, et kuigi kõik naised peaksid olema majanduslikult piisavalt iseseisvad ja ise endaga hakkama saama, et mitte sattuda mingitesse ­sundolukordadesse, kus nad olla ei taha, siis teisalt on tänapäeval naistele ka liiga palju survet, et tuleb olla edukas, neil peab olema nii karjäär kui ka lapsed, kõik korraga. See on tohutult keeruline, arvas ta. Nii tekitatakse naistele tunne, et nad pole piisavad.

“Ärge mingil juhul laske sellel survel ennast mõjutada,” soovitas ta. “Mina ütlen täiesti ausalt, et ei jõuagi kõike. Jah, ma proovin, aga ka mul on vahepeal väga raske. Ja mul pole isegi veel lapsi. Pere kõrvalt on seda edu veelgi raskem saavutada. Me ei peagi jõudma kõike, vaid pigem oleks mõtet panustada enda jaoks olulistele asjadele.”

Lõppeesmärk on elus ikkagi see, et elada õnnelikult, ning veri ninast väljas rabelemine ei pruugi seda eesmärki teenida, usub Teller. Kindlasti võiks inimesed võtta vastu töiseid väljakutseid välismaal, sest see aitab vägagi kaasa täiesti teistsuguse ellusuhtumise ja dimensiooni loomisele. “Kui sa pärast Eestisse tagasi tuled, siis oled enesekindlam, näed asju teistmoodi, kui siit Eestist välja vaadates. Noorel inimesel on juba see hea, kui ta läheb vahetusüliõpilaseks või võtab pärast gümnaasiumit vaba aasta rännates ja töötades võõrsil,” oli Teller veendunud. Ta lisas, et see arendab nii inimest ennast kui ka Eestit, kuna tagasi tulles saab kogutud teadmisi oma kodumaal rakendada.

Portfelli edasise kasvu asjus pole investoril mingit kindlat üüriobjektide arvu või väärtuselist eesmärki seatud, kuid ootus on kasvada orgaani­liselt edasi. “Nüüd, kus mul on käes rahaline vabadus, soovin tegeleda ainult nende asjadega, mis mind päriselt õnnelikuks teevad. See rahanumber pole enam oluline, aga oluline on kindlustunne, mida portfell mulle pakub. Kas mul on kortereid 10 või 100 või netoväärtus 1 või 50 miljonit, ei oma õnnelikkuse seisukohalt enam mingit tähtsust,” rääkis ta.

Oluline on endiselt teha õigeid otsuseid ja kui tuleb vigu, siis need vead kiirelt parandada. Suurimateks vigadeks, mida on elu jooksul tehtud, nimetas Teller nii halbu suhteid kui ka enesekindluse puudumise tõttu teiste inimeste nõu kuulda võtmist. “Kui keegi tundub sinust palju targem ja on ka väga enesekindel, siis on väga lihtne tema nõu kuulda võtta,” tunnistas ta, lisades, et nüüdseks on olukord teine. Vastutus oma otsuste eest on ikka igaühel endal ja kuigi ta küll kuulab, mida teised räägivad, siis lõppkokkuvõttes lähtub ta nüüd otsustes ikkagi enda paremast arusaamisest. Telleri sõnul tuleks igal investoril olla allikakriitiline, sest kui asjad lähevad viltu, pole kasu kellegi teise peale näpuga näitamisest.

Igal naisel peab olema oma isiklik raha, arvas Teller. “Juba väga noorena sain aru, et majanduslikult tuleb olla iseseisev. Selle lähenemise üle olin eriti tänulik hetkel, kui lahutasin oma kümme aastat kestnud abielu. Lahutamine on alati raske ja hirmutav, kuid õnneks sain mina antud otsuse vastu võtta, olles majanduslikult suhtest sõltumatu,” ütles Teller.

Paljud suhted püsivad tema sõnul koos vaid majanduslikel kaalutlustel, kuigi armastus on ammu lõppenud. “Majanduslik iseseisvus annab võimaluse suhtes olla ja ka seda hinnata vaid emotsionaalsel tasandil ja olla koos inimesega inimese enda pärast.”

Enda sõnul oli tal nooremana ilusad unistused villast Vahemere ääres, kuid nüüdseks on arusaam selline, et kõiki asju on võimalik soovi korral ka rentida ja seega pole vaja kõike ise omada. Samuti, et raha pole üldse nii palju vaja, et õnnelik olla. Õnnelikuks teeb hoopis vabadus elada elu oma südame järgi.

“Üks kruntidest sobib mu unelmate kodu ehitamiseks ja hetkel otsin ka ilusat kohakest Haapsalus, aga ei ole seda leidnud. Kinnisvara on mulle südamelähedaseks saanud ka just tänu lapsepõlvele. On hea tunne omada mõnda sellist paika, kus elab üüriline, kes peab seda oma koduks, see tekitab mulle emotsionaalselt hea tunde,” kirjeldas ta olusid, millest sai alguse armastus kinnisvara vastu.

Kuigi varade hajutamine on Telleri meelest hea mõte, pole ta seda teinud põhjusel, et kui tekib investeerimisvõimalus, kipub ta ikkagi kinnisvara poole piiluma. Aktsiaid on Telleril pisut Inter­active Brokersi kontol, kus hoiab ka S&P 500 indeksit järgivaid fondiosakuid, kuid parim investeerimishetk sai 2020. aasta koroonakrahhis maha magatud, nentis ta.

“Koroonapuhangu alguses, kui aktsiad väga palju kukkusid, tundsin, et nüüd on õige hetk suurelt turule siseneda, kuid ma jäin oma IB konto avamisega lihtsalt jokutama ja siis tekkis psühholoogiline tõke kõrgemale tõusnud hinnatasemelt aktsiaid suurelt osta. Tasapisi jupikaupa olen aktsiaid siiski portfelli lisanud,” rääkis ta.

Aktsiatega on muretum kui üürikorteritega. “Neil ei pea kätt hoidma, neil kuskilt ventilaatorist lindu välja võtma ega uputusi likvideerima,” rääkis ta lihtsusest, mis kaasneb väärtpaberitesse investeerimisega võrreldes kinnisvarasse investeerimisega. Ta lubab tasapisi sinnapoole liikuda, et oma portfelli rohkem ka aktsiatesse ja muudesse varadesse hajutada.