Äripäev USAs: tehnoloogiameka kardab Trumpi veel rohkem kui kodutust ja fentanüüli

„Kogu päev ja kogu öö,“ hüüavad streikijad ruuporisse, peksavad plekktünne ja teevad kõigil muudel võimalikel viisidel maksimaalselt lärmi. Streigivad selliste suurte hotellikettide nagu Marriott, Hyatt ja Hilton töötajad — koristajad ja kokad, baarmenid ja retseptsionistid.

Algselt kolmepäevasena plaanitud streik on kestnud juba üle viie nädala. Ja tõepoolest taovad streikijad trummi päeval ja ööl nõnda, et San Francisco südalinnas on neid raske mitte märgata ja kuulda, kõige rohkem neis samades hotellides peatuvatel külalistel. Streikijaid on poolteist tuhat, naaberlinnades veel mitu tuhat lisaks.

Nii nagu hotellitöötajad, tunnevad kümned tuhanded teised San Francisco elanikud, et nende kodulinnas ei ole võimalik tööinimesel väärikalt elada. Kõik on liiga kallis, töötingimused veel halvemad kui enne pandeemiat.

Kuid hästi ei lähe ka linnal endal: südalinnas käib tööl kaks korda vähem inimesi kui 2019. aastal, kontorid ja poepinnad seisavad tühjalt ning ühistranspordis annavad tooni asotsiaalsete tunnustega reisijad.

End uhkelt külalislahkeks ja sallivaks linnaks pidav San Francisco on sügavas kriisis ja õieti ei tea mitte keegi, kuidas nõiaringi peatada. Kõige tipuks ähvardab oht, mis tundub sel korral veelgi õõvastavam: ameeriklased võivad valida uuesti presidendiks Donald Trumpi, kes on lubanud, et viib läbi Ühendriikide ajaloo suurima migrantide väljasaatmise.

„Trump on vanakurat ise,“ ütleb Seth ilma igasuguse pealekäimiseta. Me satume Fort Masoni turuplatsi äärel kõrvuti istuma ja jääme lobisema. Tuleb välja, et Seth reisis kohe pärast Nõukogude Liidu lagunemist Eestisse ja on suur Arvo Pärdi austaja.