Algas G7 tippkohtumine

Seitsme juhtiva riigi -- USA, Jaapani, Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia ja Itaalia -- liidrid avaldasid toetust Venemaa reformidele ning Lähis-Ida rahuprotsessi jätkumisele, mida võib raskendada palestiinlaste suhtes jäiga hoiaku võtnud uus Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu.

G7 liidritel on mitmeti vastuolulised taotlused, millega nad kavatsevad tippkohtumisel lagedale tulla.

Arenenud riikide üheks suuremaks probleemiks on kujunenud töötus, mis G7 riikides hõlmab juba 23 miljonit inimest. Vähe sellest, et tolle probleemi lahendamisele pööras suurt tähelepanu äsjane ELi tippkohtumine ning et seda käsitletakse praegusel G7 kohtumisel, Lyoni on suured protestijõud mobiliseerinud ka 180 ametiühingut ja lobby-gruppi, et omalt poolt juhtida maailma tähelepanu sellele akuutsele probleemile.

USA president Bill Clinton, kellel peagi seisavad ees valimised, ei jäta kindlasti uhkelt mainimata, et tema võimuloleku ajal on USAs viimase 3,5 aasta jooksul loodud 9,7 mln töökohta ja kõigis ülejäänud G7 riikides ainult 0,7 mln töökohta.

Euroopas on keskmine tööpuudus 11%, USAs 5,6 ja Jaapanis 3,4%. Kuid USA suhtelisele edule vaatamata ei taha Euroopa liidrid kasutada USA mudelit, sest Eu-roopa on harjunud parema sotsiaalturvasüsteemiga.

Juba aprillis toimunud G7 tööhõivenõupidamisel Lille'is tõdesid juhtivate riikide tööministrid, et ühtne imeravim tööpuuduse väljajuurimiseks puudub.

Pealegi on probleemide ulatus regiooniti erinev. Prantsusmaa president Jacques Chirac on teinud propagandat nn kolmanda tee leidmiseks USA «värba ja vallanda» süsteemi ja Euroo-pa interventsionistliku töö-hõivepoliitika vahel.

Samas on Euroopa ministrid seisukohal, et Euroopal on Ameerikalt üht-teist õppida ja et eluaegse tööga kindlustatuse ajad on möödas. Paratamatult peab ka Euroopa soostuma hoolekande- ja tööhõivekulude kärpimisega.

Esmakordselt G7 21aastases ajaloos pööravad juhtivate riikide juhid tähelepanu majanduse globaliseerumise mõjule. On ju selge, et turgude avamine ja tehnoloogia levik on elavdanud riikide kaubavahetust, teisest küljest on see tõsiselt ohustanud lääne tasuvaid töökohti ja heaolu.

G7 riigid annavad kaks kolmandikku maailma sisemajanduse kogutoodangust ja poole maailma kaubandusest, kuid nende majanduskasv (2%) jääb tublisti alla maailma keskmisele (3,5%), rääkimata juba Kagu-Aasia, Hiina ja Ladina-Ameerika majanduskasvust. Ühe Saksa tippametniku sõnul tähendab see aga seda, et maailma majanduse areng ei sõltu enam G7st ning et too ei ole enam maailma majanduse mootor.

Tippkohtumise korraldajamaa Prantsusmaa president Jacques Chirac tahab omakorda arutusele võtta USA-le kaks mittemeelepärast teemat: abi arengumaadele ning USA Kuuba-vastane seadus, mis keelab välisfirmadel Kuubaga kaubavahetust pidamast ning mis rikub maailmakaubanduse põhimõtteid. Chirac nimetab USA abi arengumaadele liiga väikeseks ning taotleb rahvusvahelise valuutafondi osa kullareservi kasutamist vaeste riikide võlgade kustutamiseks.

Chirac soovib samuti, et tööstusriigid süvendaksid ühiseid meditsiinilisi uuringuid, et võidelda epideemiliste haiguste, nagu AIDS ja veisehullus, vastu.

Suurbritannia üks eesmärke on mõjutada G7 riike koordineerima võitlust terrorismi vastu.

Ehkki USA dollar on pärast eelmist G7 kohtumist Jaapani jeeni ja Saksa marga suhtes tublisti tugevnenud, ei usu analüütikud, et G7 võiks seda positiivset tendentsi oma avalduses mainida, kuna selle mõju võib osutuda vastupidiseks. REUTER-ÄP-BNS