Finantsvõimendus eeldab laenude tõhusust

Analüüsides Eesti ettevõtete viimase paari-kolme aasta aruandeid, võib täheldada omapärast seika: ettevõtete müük, intresside- ja maksueelne kasum (EBIT, earnings before interest and taxes) ning puhaskasum (NI, net income) kasvavad samas tempos. Sisuliselt tähendab see, et koguvõimenduse tase (DTL, degree of total leverage) on praktiliselt üks. Oleks meil tegemist võimsate traditsioone omavate korporatsioonidega, mis on toiminud aastakümneid, siis poleks selles midagi iseäralikku, küll aga meie suhteliselt nõrkade ettevõtete puhul.

Mida kõrgemale tõuseb tegevusvõimendi aste (degree of operating leverage) kasumi-kahjumi piirist, seda enam ta reeglina läheneb ühele. Seega, mida suurem on müügikäive (aga ka kättevõidetud turg), seda väiksem on tegevusvõimendi ulatus. Paraku väga paljude Eesti ettevõtete puhul see nii ei ole. Nad elavad kasumi-kahjumi piiril, piltlikult öeldes lahtine silmus kaelas. Viimasest johtub kõrge äririsk, s.o kasum varieerub väga jõuliselt müügikäibe väiksemagi muutuse juures.

Praegu peaksid Eesti ettevõtete tippjuhid teadlikult kavandama firma kulude struktuuri muutumist nii, et tegevusvõimendi suurenemisega kaasneks pangalaenude käibest vabanemine. Näiteks on võimalik asendada osa tööjõudu põhivaraga (masinatega), mille tagajärjeks on püsikulude kasv ja muutuvkulude vähenemine (väiksemate kulutuste tõttu töötasule).

Ideaalne oleks olukord, kui ettevõtte poolt pangale intressideks (I) tasutud iga kroon tooks endaga kaasa vähemalt 1,1 krooni maksujärgset (T) kasumit. Sel juhul, kui ettevõte toimiks ka ainuüksi laenude varal, kehtiks seos EBIT>I ehk NI+T+I>I. Paraku Eesti majanduspraktikast võib tuua näiteid hoopis vastupidiste seoste kohta. Ja nimelt, paljud ettevõtted maksavad intressideks rohkem, kui oli selle laenu abil toodetud puhaskasum.

Niisiis, ebatõhusad laenud on saanud Eesti ettevõtetele tõsiseks majandusprobleemiks. Tõepoolest, võib-olla laenuintressimäärade üldise tõusu tingimustes hakkavad ka ettevõtted sügavamalt analüüsima kasutatavate laenude tõhusust, kuid samas peab arvestama asjaolu, et ega ettevõtetel oma väljakujunenud finantseerimisstruktuuri (raamatupidamisbilansi passiva pool) päris üleöö nii lihtne muuta polegi. Pealegi kaasnevad sellega täiendavad kulud.

Laenude ebatõhusa kasutamise tulemuseks on tema puhaskasumi, s.o omanikutulu vähenemine. Tekib olukord, kus ettevõtted rahuldavad laenuandjate nõutavat tulunormi (milleks on suhteliselt kõrge intressimäär), kuid mitte omaniku (eriti aktsionäri) nõutavat tulu. Viimaseks võiks Eesti puhul olla ligikaudu 18% (inflatsiooni tase, laenuintressimäär pluss riskilisa). Kui omanikeks on börsil noteeritud aktsiate valdajad, siis üsna olulise osa nõutavast tulunormist rahuldab aktsiate kursitõus, mitte niivõrd väljamakstud dividendid. Ainuüksi kursitõusule mängides valmistame ette uusi ja uusi järske börsikõikumisi.

Laenude tõhusus on ja jääb Eesti ettevõtetele üheks tõsisemaks probleemiks, seda ka pankade pirtsakuse tõttu. Paraku on asi nii, et n-ö juhtpositsioonil olemine lausa meeldib kommertspankadele, kes firma hea käekäigu korral pakuvad pangateenusena kasvõi vihmavarju kaitseks päikesepaistele, kuid kui peaks saabuma tõelised sajuilmad, siis võtab ta vihmavarju kohe ära.

Ettevõtted on pankade suhtes nõrgem pool kasvõi seepärastki, et nad ei valda finantsjuhtimisteooria peensusi. Tulemus on see, et pankadel on suured võimalused ettevõtte EBITi kõigutamiseks, nii suurendamiseks kui vähendamiseks, kuid lõpptulemusena kannatavad selle all ettevõtted ja omanikud.