Rubeni osakonna lõpp

Varem üle 40 töötajaga osakond Tallinnas Rävala puiesteel on kuivanud mõneinimeseliseks grupiks ja kolinud Harju tänavale ministeeriumi põhimajja.

1993. aasta kevadel loodud riigiettevõtete osakonna ristiisad olid toonane majandusminister Toomas Sildmäe ja tema nõunik Andres Bergmann.

Osakonda hakati nimetama selle juhi, ministeeriumi asekantsleri Tarmo Rubeni järgi Rubeni osakonnaks.

Parematel päevadel oli selle haldusalas umbes 350 ettevõtet. Need olid jaotatud puidutööstus-, masinaehitus- ja metallitööstus-, ehitus-, tekstiili- ja kergetööstus-, kaubandus-, toiduainetetööstus- ning keemiatööstusettevõteteks.

Lihtsalt öeldes oli Rubeni osakonna ülesanne olla omanik nendes ettevõtetes, kuni erastamise järel uued omanikud asja ise üle võtsid.

Nagu paljudel teistel taasiseseisvunud Eesti riigiasutustel ja ametkondadel ei olnud ka Rubeni osakonnal mingit varasemat kogemust ega tegelikult kohtagi, kust teadmisi ammutada.

Mööblifirma Kooperaator peadirektori kohalt ministeeriumi tulnud Tarmo Ruben meenutab, et Sildmäe kutsus ta tööle 1993. aasta kevadel. «Ma olin üksi, ees 350 ettevõttega nimekiri,» sõnab Ruben. Eraärist kutsutud Eke Roo oli osakonna teine töötaja.

Osaliselt personaliotsingu firma, kuid rohkem tutvuse abil või silmasära järgi otsustades palgati osakonda järjest töötajaid juurde ehk siis omaniku esindajaid riigile kuuluvatesse ettevõtetesse.

«Eks see on selline otsavaatamise järgi otsustamine, et kui silmad särasid, siis sai inimene tööle,» kirjeldab Ruben. «Me pakkusime ränka tööd ja tolle aja kohta normaalset palka ja kui vaja, siis andsime ametiauto.»

Roole meenub, et kui ta esitas ministeeriumi kantslerile Margus Leivole loodava osakonna 800 000 krooni suuruse eelarve, oli kantsler seda numbrit nähes ehmatusest tagasi põrganud. Liiga suur number oli. Küll oli aga ministri nõunik Andres Bergmann osanud leida Saksa riigi eelarvest märgatava osa osakonna eelarve täitmiseks.

Ruben räägib, et esimene töö seisnes selles, et otsiti ja n-ö kirjutati üles kõik riigiettevõtted. «Palju oli selliseid ettevõtteid, kes olid maastikult kadunud,» lausub Ruben ning lisab, et veel kolm aastat hiljem tuli välja ettevõtteid, kes teadsid, et nad on küll riigi omad, aga segastel aegadel olid riigi tähelepanu alt välja jäänud.

Lõime korra majja, sest ettevõtetele oli vaja selgeks teha, et riik on 100protsendiline omanik, mitte direktor või keegi teine, kõneleb Ruben. «Ja siis hakkasime neid ühekaupa puistama, alustades nõrgematest. Iga päev võeti kaks- kolm ettevõtet letti ja vaatasime nende bilansid ning majandusasjad üle.»

Kunagi keemiatööstusettevõtete valdusgruppi juhtinud väliseestlasest ärimees Jaan Uustalu ütleb lihtsalt, et formaalselt oli majandusministeeriumi valdusgrupi ülesanne mängida ettevõtte omaniku esindajat ja tegutseda nagu üks normaalne ettevõtte juhatus.

Küsimusele, kas ametnikele oli seda raske selgeks teha, vastas Ruben, et mingit raskust selles osas küll polnud. «Seltskonnas ei ole olnud ühtegi sellist inimest, kes alt oleks vedanud.»

Roo meenutab, et osakonnas oli täielik üksteise mõistmine. «Tehti tööd sõna otseses mõttes,» sõnab ta.

Ta ütleb, et ajal, mil minister oli Toomas Sildmäe, ei puutunud nende töösse poliitika. Keegi ei olnud selles osakonnas lihtsalt ametnik, enamik tuli teadmisega, et töö on lühiajaline ning mingit venitamist ei olnud, meenutab Roo.

«Kui oli näha, et mõni direktor ei suuda ettevõtet vedada, siis ta vahetati lihtsalt välja,» kirjeldab Roo.

Hiljem, kui Sildmäe ministrikohalt läks, hakkas aasta-aastalt töö osakonnas politiseeruma.

Olgugi et me asusime ühes majas, oli läbisaamine Rubeni osakonnaga erinevate arusaamiste ja eesmärkide tõttu kehv, räägib erastamisagentuuri peadirektor Väino Sarnet.

Vaidlusi põhjustas just erastamisagentuuri seisukoht, millal ja kui kiiresti mõni ettevõte erastada.

Agentuuri arvates venitas majandusministeerium tihti ettevõtete erastamiseks ettevalmistamisega. Venitamise tõttu aga ettevõtte majanduslik olukord kehvenes, sõnab Sarnet.

Rubeni osakond loodi eesmärgiga luua midagi nn riigiholdingu- ehk valdusfirmalaadset, mis oleks pikema aja jooksul ettevõtteid riigi nimel hallanud, mäletab Sarnet osakonna loomise mõtet.

Eesmärk, milleks see osakond loodi, ja tegelikkuses tehtu läksid lahku, avaldab Sarnet nüüd oma arvamuse. Selgete eesmärkide puudumine ei võimaldanud ka midagi teha, kuigi seal olid tööl suhteliselt võimekad inimesed, leiab ta.

Rubeni osakond üritas Sarneti sõnul lahendada ülesandeid, mis olid juba siis selgelt utoopilised või lahendamatud.

«Vahendati viimasel hetkel mingitele ettevõtetele laene, üritati ettevõtteid ümber korraldada, ilma et riik ise oleks suutnud või saanud rahalist katet pakkuda,» loetleb Sarnet tehtud vigu.

Asekantsler Tarmo Ruben selgitab oma seisukohta lihtsate numbritega. Ta peab saavutuseks seda, et tema käe all läksid pankrotti vaid kolm ettevõtet -- Kehra paberitööstus, Sindi tekstiiliettevõte ning laevandusettevõte Ookean.

«Need olid juba enne meile tulekut pankrotis,» lausub Ruben.

Miks siis sarnase asjaga tegelenud erastamisagentuur ja majandusministeeriumi riigiettevõtete haldamise osakond läbi ei saanud?

See oli ideoloogiline erinevus kahe ametkonna vahel, usub Ruben. «Meie idee oli enne maha müüa see, mis peos pahaks oleks läinud, agentuur üritas kõigepealt müüa paremaid ettevõtteid.»

Omanike esindamine ettevõtetes, kus pöörles mõnigi kord palju raha, seadis ametnikele ette ahvatleva piruka. Lõppkokkuvõttes lõpetati ilma suurtemate vahelejäämisteta.

Koos kolleegi Indrek Ildiga sai Eke Roo Velsicolilt, keemiaettevõtte Kiviter kunagiselt osalt, tänuks tubli rekonstrueerimistöö eest nõukogu liikmena sadakond tuhat krooni. Pärast kära ajakirjanduses mehed tagastasid preemia.

Pidev hõõrumine oli riigikontrolliga, kes heitis ette, et Rubeni grupp saab liiga kõrget palka.

Minu ideoloogia oli selline, et ükski vend ei oleks tohtinud pudeli konjaki eest lolli kohta alla kirjutada, põhjendab Ruben.

Kui muidu saadi Eestis keskmiselt 2000 krooni kuus, siis Rubeni mehed said 4000 krooni.

Riigikontrollile ei meeldinud, et ettevõtete osakond oli 16 000 krooni eest aastas alkoholi ostnud.

«Mind solksutati poolteist aastat majanduspolitseis,» räägib Ruben ja selgitab, et tegelikult tähendas see kolme õlut päevas ja teisest küljest oli ju vaja korraldada vastuvõtte ja üritusi, mistõttu etteheide selle 16 000 pärast oli lihtsalt norimine.

Eks rohkem taheti meile ära teha -- olime ju need pahad, kes ei lasknud ettevõtetes igal mehel midagi teha ja vara laiali tassida, usub Ruben tõelisi põhjusi teadvat.

Ruben usub, et tema alluvad said meeletu elukooli. Parima, mida Eesti riigis üldse oli võimalik saada, tunneb ta uhkust.

«Ma ei tea sellest seltskonnast kedagi, kes ei saaks oma eluga hakkama,» räägib Ruben. Umbes sama ütleb Eke Roo. Meeste sõnu kinnitab ka Martin Kruus, kes nüüd on tööl investeerimisfirmas Beeta Invest.

Vaieldamatult oli koht osakonnas hüppelaud. Ruben ise on täna tööl heale sõbrale Andres Bergmannile kuuluvas kindlustusfirmas Polaris Tallinna ja Põhja-Eesti regiooni juhina.

Küsimusel, miks ta ministeeriumis ei jätkanud, vastab Ruben, et tal ei olnud seal enam midagi teha.

Praegune minister Jaak Leimann ütleb aga, et Rubeni aeg sai läbi. Ruben ei sobinud uue aja ministeeriumi.

Praegu keemiatoodete vahendamisega tegelev Eke Roo töötas Velsicol Eesti ASis. Firmas, mis mõni aeg enne tema sinna minekut Kiviterist eraldati ja ameeriklastele müüdi.

Kaubandusettevõtete valdusgrupi ametnik Toomas Keridon määrati Eesti Metalliekspordi (EMEX) juhiks pärast seda, kui senine juht Robert Lepikson poliitkasse siirdus. Täna on Keridon EMEXi suuromanik.

Keemiagrupi mees Jaan Uustalu üritas tulutult Kiviteri erastada. Praegu on ta Kiviteri uue omaniku palgal ettevõtte nõunikuna.

Toiduainete valdusgrupis töötanud Felix Undusk on poliitik ja Saku õlletehase nõukogu liige.

Keemiagrupis töötanud Indrek Ild on jõudnud kunagise alluva ASi Silmet juhtide hulka.