Kohalike volikogude valimiste üks iseärasus on nende toimumine pool aastat pärast riigikogu valimisi. Seda enam on põhjust karta valimisseaduse hädade ilmnemist.
Olulisim on ehk, et kohalikel valimistel võivad kandideerida riigikogu liikmed ja ministrid. Mitmes Euroopa riigis on nii, ent koos reegliga -- kui pole rahva usaldust, st sind ei valita, tuleb teatada ka loobumisest tähtsamast ametist. Edasine on erakonna/peaministri otsustada. Eestis võib rahulikult kaotada... rahvale.
Kevadvalimised tähistasid nihkeid erakondade vahekordades. Järelikult tuleb kasutada esimest võimalust positsioonide päästmiseks või tugevdamiseks. Pole siis ime, et valimiste pearindel -- Tallinna volikogu 64 koha jagamisel -- tuleb ägedam lahing kui riigikogu 101 koha pärast. Märtsis olid prominendid hajutatud üle riigi, kohalikud valimised aga teevad siililegi selgeks poliitika pealinnakesksuse. 1996. aastal, poolteist aastat pärast eelmise riigikogu valimisi kandideeris Tallinna volikogusse 3 ministrit (üldse 7), nüüd 7 (12). Kandideerivad 44 riigikogu liiget -- 26 valitsusliidust ja 18 opositsioonist.
Samas on selge, et Ilves, Jürgenson jt ei hakka istuma volikogus, nende asemel võtavad kohad sisse mõnisada või mõnikümmend häält saanud tegelased. Saame eriti «kloonitud» volikogu -- Ilveste ja Jürgensonide asemel istuvad seal väidetavalt nende mõtteid ja ideid elluviivad pisi-ilvesed ja -jürgensonid. Sestap pole raske ennustada esinduskogude jätkuvat otsustusvõimetust -- enamik nende liikmeid on positsiooni eest kellelegi võlgu, on pigem käsutäitja kui otsustaja.
Riigikogu valimistel oli kolmikliidus edukaim Isamaaliit, kes kogus ka Tallinnas Reformierakonnast enam hääli. Volikogu valimiste suhtes tähendas see nappi võitu. Nüüd aga väliseestlased ei vali. Isamaaliitu ohustab ka Kristlik Rahvapartei, kelle põhitegijad kandideerivad Tallinnas ja kinnitavad jälle võimulolijaid riivates: «Ausalt on võimalik.»
Kui Reformierakond suudab Isamaaliitu valimistel otsustavalt edestada, kajastub see ka Toompeal. Eks just see selgita paljus Kallase ja Mõisa, aga ka Voogi viimase aja riskantseid avaldusi -- mängus on esikoht kolmikliidus.
Teadmata on Mõõdukate ja Rahvapartei ühinemise tagajärjed. Septembris üllatasid Mõõdukad kampaaniaga «Tarand presidendiks» ja on raske ennustada selle mõju kohalike valimiste tulemustele.
Kolmikliidu ainus konkurent tsentris ja vasakule jäävate häälte jahil on Keskerakond ja Savisaar. Samuti on erakonnal mõjukaid vene kandidaate, mis teeb tast konkurendi vene erakondadele.
Koonderakonna läbikukkumises oli oma osa Vähil jt, kes nüüd on poliitikas püsimise nimel nõus parteid pinnale upitama. Eks valimised näita, kuidas hinnatakse tegelasi, kellele on ka oma erakond pelgalt mängukann.
Seotud lood
2018. aastal Leedus loodud ühisrahastusplatvormi
Profitus idee sündis järk-järgult, kui kinnisvara ostjate ja müüjatega suheldes ning kinnisvaraprojekte arendades võis näha inimeste üha suurenevat investeerimishuvi.
Enimloetud
5
“Infortar on kodubörsi üks ambitsioonikamaid ettevõtteid”
Viimased uudised
Lisatud analüütikute kommentaarid!
Õigusruum ja ärikultuur riigis on euroopalik
Hetkel kuum
“Infortar on kodubörsi üks ambitsioonikamaid ettevõtteid”
Tagasi Äripäeva esilehele