Lahendusi ETV probleemile

Paljusid eestimaalasi vaevab praegu küsimus, mida teha Eest Televisiooniga (ETV). Kindlasti juurdleb selle üle ka neljapäeva õhtul tööle ennistatud ja reedel uuesti vallandatud Toomas Lepp. Pakungi välja mõned lahendused, millest tuleks valitsuskoalitsioonil ja ringhäälingunõukogul kiiresti sobivam välja valida ning asi ära teha.

Esimene variant oleks ETV erastamine. Kuna ETV näol on tegemist avalik-õigusliku institutsiooniga, siis seda lihtsalt niisama maha müüa ei saa. Kõigepealt tuleb ETV riigistada ja alles seejärel on võimalik see müüki panna. Seni ei ole ühtegi avalik-õiguslikku subjekti riigistatud, mistõttu protsess on pikaajaline ja juriidiliselt keerukas, ilmselt tuleb luua või muuta seadusi. Kuna aga on juba teada, et valitsev koalitsioon on kindlalt ETV erastamise vastu, võib selle variandi lähema kolme aasta jooksul ära unustada.

Teine variant oleks jätta kõik nii, nagu on. Selleks tuleks lõpetada Lepaga vaidlemine ja arutelud selle üle, mis ETVst saab. Lepp on peadirektor ja las ta toimetab telemajas oma parima äranägemise järgi.

ETV-le ei tuleks riigieelarvest rohkem raha anda ega ka vähemaks võtta. Mõned programmid kaovad, mõned jäävad. Aktuaalne Kaamera ja Reisile Sinuga ilmselt jäävad. Lõpmatuseni ei saa ka Lepp olematut raha kulutada ja ta on sunnitud alustama ETV struktuuride optimeerimist, et eelarvest määratud 84 miljoni krooniga kuidagi toime tulla.

Selle valiku täitumise tõenäosus on väike, sest paljud Eesti ühiskonna mõjukad isikud tahavad ETV pärast muretseda ja lahendusi otsida. Ei saa ju ometi ühel päeval lõppeda arutelud selle üle, mis on avalik-õigusliku telejaama funktsioonid ja kui palju me vajame ressursse, et neid ülesandeid eeskujulikult täita!

Kolmas variant on panna ETV korralikult tööle ETV enda rahaga.

Selleks tuleb sulgeda kõik eratelekanalid. ETV jääks ainsaks eestikeelseks telemeediumiks Eestis. Kogu telereklaami raha läheks ETV-le ja kuna reklaami näitamise minutite arv tunnis on seadusega paika pandud, siis küsiks ETV reklaamisekundi eest korralikku hinda. Telereklaami kallinemine rõõmustaks ka kõiki teisi meediakanaleid, sest ka nemad saaksid reklaamijatelt rohkem küsida.

Kohe esimesel aastal ETV päris ise hakkama ei saaks, kuid teisel-kolmandal aastal on reklaamikäive küll selline, mis võimaldab kenasti ots otsaga kokku tulla. Selle variandi kasutamine oleks muidugi räige turumajanduslike printsiipide jalge alla tallamine.

Neljas variant on ETV kiiresti välja suretada. Selleks tuleks täielikult lõpetada ETV-le raha eraldamine eelarvest.

Valitsus ei tohi reageerida Lepa ja teiste teletöötajate appihüüetele. Ja kui juba mitu kuud pole ETV töötajad palka saanud, siis jääb telemaja üha tühjemaks ja tühjemaks, saatepäevad lühenevad.

Lõpuks jääb Lepp üksi AK uudiseid lugema (nii nagu Jüri Makarov TOP Raadio lõpupäevadel). Ja ühel õhtul enam ETV pilti ei ole ja ETVd ennast ei ole, ning küsimus, mida teha ETVga, on igaveseks päevakorrast maas.

Viies variant oleks panna ETV riigi rahaga korralikult tööle. Selleks tuleb ETV-le igal aastal eraldada ca 200 mln krooni. Kas see raha tuleb olemasolevatest maksudest või tuleks lisaks kehtestada veel Isamaaliidu pakutud televiisorimaks, on omaette teema.

200 miljoni krooniga majandaks ETV end korralikult ära. Avalik-õiguslik televisioon saaks osta korralikke programme, maksta konkurentsivõimelisi palku ja mõne aasta pärast töötaks Gonsiori tänava euroremonditud telemajas Eesti teleproffide koorekiht. ETV suudaks pakkuda nii head avalik-õiguslikku teenust, millega jääks rahule isegi Marju Lauristin.

Selle variandi rakendamine on kõige tõenäolisem, sest riigieelarve on ju meil miljardeid kroone ja see ei täitu nende inimeste taskust, kes raha jagamise üle otsustavad.