Töötuse nõiaringis

«Kaks, kaks pool kätte oleks see palk, mille eest tööle läheks,» räägib töötu Keila elanik Irene Vanker. Riik maksis temale kokk-kondiitri ameti õpetamise eest koolitusfirmale 7000 krooni.

Viieteistkümnest kursusekaaslasest on Vankeri teada õpitud erialal tööd saanud kolm. Teistele on ettevõtted viisakalt ust näidanud kohe pärast töötute kursuse tõendi nägemist. «Ei saa nõiaringist välja,» ohkab keskealine töötu.

«Kes on meile tööbüroost töötu abiraha pealt tulnud, nendest ei ole asja saanud. Kes ise lehekuulutuste peale näiteks paremat tööd otsivad, neist oleme saanud häid töötajaid,» tõdeb õmblusettevõtte Elina STC ASi tootmisjuht Tiiu Kiigemägi.

Tööturuameti statistika nii trööstitu pole -- 6500 mullu kursuse lõpetanust said tööd ligi 4000. Kas ka õpitud erialal ja kauaks, seda statistika ei näita. Riigile läks töötute koolitusteenuste ostmine mullu maksma 32 miljonit krooni, samas suurusjärgus on riigi aastased maksutulud neljalt tuhandelt miinimumpalga saajalt.

Irene Vankeril pole Tallinnas toimunud kursuse kohta midagi halba öelda, tööoskused ta sealt sai.

«Ta on saanud meilt kaks head kursust ja tal oli ka selline õnn, et just vabanes Keilas üks koka koht,» räägib tööturuameti Keila konsultant Ilme Viivik. Viivik nendib, et muidugi ei saa amet tööandjat millekski kohustada, kui too konkreetset inimest sobivaks ei pea.

Vanker näitab oma töökäiku, mis on korrektselt vormistatud, kuid sisaldab viimasel ajal kehvavõitu töökohti. Ta tunnistab isegi, et tema ambitsioon oleks midagi sanitari- või koristajatööst paremat saada.

Viisteist aastat tekstiilivabrikus Keila mõõtja-kontrolörina töötanud Vanker kaotas töö suurettevõte kummuli kukkumise tõttu. Edasi on ta olnud sanitar ja autopesija, viimasesse CVsse kirjutas ametinimetuseks «vabakutseline (koristaja)».

«Ma tean neid kõiki kohalikke tähtsaid mehi, linnapead ja ärimehi, kes siin on. Ega vaesed ei käi ju oma autot pesulas pesemas,» pajatab ta oma üle-eelmise töökoha kogemusest.

Vankeri üürivõlg on 7000 krooni. See on vähem, kui kulus kasutatud kudumismasinale, mille ta eelmise töötutele mõeldud kursuse järel ostis. Ka selle kursuse kvaliteeti Vanker ei laida, vaid leiab, et kootud asjade turg on täis.

«Nooremad ostavad kataloogikaupa ja pensionäridel pole ju raha,» arutleb ta kehva müügiedu üle kampsuniturul.

Vankerile on pakutud kokatööd Tallinnas, kuid tasuks miinimumpalka. Sõidule kuluks aga kuus viissada krooni, pealegi langeks ära töötu abiraha.

Tööturuametis oli peale toiduvalmistamise valida veel sekretäri- ja raamatupidamiskoolituse vahel.

«No sekretäriks on lootust saada, kui oled alla kolmekümne ja kaubandusliku välimusega. Raamatupidamine käib, öelgem ausalt, mulle lihtsalt üle mõistuse,» vaeb Vanker edasisi võimalusi.