Heade töötajate põud

?Oleks vaja paindlikke õmblejaid, kes on suutnud ajaga kaasas käia ning suudavad hakkama saada erinevate keeruliste töödega,? kurdab ASi Klementi koolitusgrupi juht Ülle Kallas.

Õmblustsehhides erivärviliste kangajuppide ning poolvalmis toodete virrvarris istuvad pikkades ridades õmblejad, taustaks masinavurin. Iga kümnes neist on Kallase sõnul jäänud pidama tasemele, mis ettevõtet ei rahulda. Kuid tööandja nõuab efektiivsust ja kvaliteeti ning mõnikord on juhtunud sedagi, et masina taha kutsutakse lepingulisele tööle hiljuti pensionile läinud, kuid tasemel õmblejaid.

Rõivatööstuse arengut ei pidurda ainult õmblejate puudus, vaid sobivate juhtide leidmine. ?Õmblustehnoloogia autoriteedid, kes vaidleks partneritega ning kellel oleks juhiomadused ? selliseid lihtsalt ei ole,? tõdeb Tartu õmblusfirma Ilves-Extra nõukogu esimees Arvo Kivikas ning on nõus sellisele spetsialistile maksma väga kõrget palka. Ta lisab, et varem tulid sellised inimesed Kaunasest ja Leningradist.

Kust saab õmblusfirma kvalifitseeritud tööjõu? Klementi sulges möödunud kevadel õppeklassi, sest koolitamine osutus tootmisettevõttele kulukaks. Praegu käivad Klementis ja Baltikas praktikal Tallinna Tööstushariduskeskuse (endine kergetööstuskool) tüdrukud. Tartus püüavad kutsekoolis õmblemist õppivaid tüdrukuid enda juurde meelitada Ilves-Extra ja Sangar. Koolituskulude hulka kuuluvad ettevõtetel aeg, mis kulutatakse praktikandi juhendamiseks, nurjaläinud tööd ning mõnda aega ebaefektiivselt täidetud töökoht.

?Töötute täiendõppekeskusest pole keegi saanud sellist taset, et kannataks tööle võtta,? nuriseb Kivikas. Ega Klementigi pole tööbörsi kaudu eriti töökäsi leidnud, kuigi tööpakkumiskuulutus on seal Kallase sõnul kogu aeg olemas. Nii loodavad õmblusfirmad ainult riiklikule kutseharidusele ja sellele, et praktikandid pärast kooli lõppu tööle tuleks.

Klementis makstav kvalifitseeritud õmbleja keskmine palk on 4500 krooni, mis on Eesti keskmise palgaga samas suurusjärgus. Paljudele tööotsijatele osutub aga päästerõngaks see, et töötajatelt ei nõuta eesti keele oskust.

Kui Ilves-Extra ei ütleks ära ka korralikust õmblustööstuse mehaanikust ? eriala, mida Eestis ei õpetata ?, siis näiteks Balti Laevaremonditehast kollitab hooajati krooniline keevitajate puudus.

Ettevõte impordib kõrgeltkvalifitseeritud laevakorpusetöölisi, taotledes neile pidevalt vaevalise protsessi käigus elamis- ja töölube kodakondsus- ja migratsiooniametist. ?Vahel on vaja selliseid keevitajaid kuni sadakond,? jagab muret laevaremonditehase pressisekretär Urmas Tooming.

Tema sõnul on Ukrainas palju selliseid spetsialiste, kes tuleks Eestisse kuuks või kaheks tööle täitmaks paariaastast tühimikku, enne kui Lasnamäe mehaanikakooli esimesed lõpetanud laevakeresid keevitama asuvad.

Ehitusettevõtjate liidu tegevdirektor Ilmar Lingi sõnul lõi mullune enam kui kümneprotsendiline ehitusturu langus olukorra, kus firmadel pole enam töölistest puudus. Samas on ta sunnitud tõdema, et jäänud on praagi küsimus. Viletsast väljaõppest on samuti tingitud ehitusel toimunud tööõnnetused, mida ettevõtted serveerivad enamasti töötaja hooletusena. ?Ehitustel on juhtumeid, kus inimene esimeste tööpäevade jooksul tellingutelt alla kukub,? märgib Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni juhataja Jaan Kiviall, haarates vastutajate ringi eelkõige ehitusfirma.

Riigi rahakotis on selleks aastaks kutseõppeasutustele ette nähtud 396 miljonit krooni, mis on natuke vähem kui aasta tagasi. Sellele lisandub rakenduskõrgkoolide 77,6 miljonit. Eelmisel kevadel said ligi 8500 kutseõppeasutuse lõpetanust erialast tööd peaaegu pooled, 20?30 protsenti lõpetanuist asus edasi õppima. Kuid kümnendik diplomiga oskustöölistest täiendas töötute armee ridu.

Euroopa Liidust tulevate Phare programmide rakendamiseks loodud Sihtasutuse Eesti Kutsehariduse Reform projektijuht Tiina Annus tõdeb, et tegelikult ei tea ettevõtete oskustööliste täpset vajadust mitte keegi, sest küsitluste käigus kogutud info oli kohati vastuoluline. ?Tänavuste koolide vastuvõtuplaanide koostamisel üritas haridusministeeriumi kutseõppeosakond arvestada võimalikult paljusid arengukavasid ja tulevikuprognoose,? selgitab Annus riigi samme teel, mis peaks viima kolme-nelja aasta jooksul kutseharidusreformi käegakatsutavate tulemusteni.

Ning Eesti asukohta ja riigi huvisid arvestades on tema sõnul olulised erialad, mis seotud puidu ja mööbli töötlemisega, transpordi ja logistikaga, toiduainete töötlemisega, infotehnoloogiaga. Lisaks veel kõik teenindusega seotud erialad, kaasa arvatud sotsiaalhooldus, arvestades rahva vanadust.

Tallinnas Tõnismäel asuvatest haridusministeeriumi ja kutsehariduse sihtasutuse kabinettidest alguse saanud niiditõmbamine on viinud selleni, et euroraha abil rajatakse sel aastal Kohtla-Järvele, Võrru ja Kuressaarde kutseõppekeskused, mis peaks koostöös kohalike ettevõtete, haridusasutuste ning omavalitsusjuhtidega oma tegevuses lähtuma just regionaalsest huvist tööjõudu puudutavates küsimustes.

?Kutseharidusreformi ühe tulemusena käivitunud põhikooli ja keskkooli baasilt antava kutsekeskhariduse kaudu edasiliikumine kutsekõrgharidusse peakski andma soovitud oskustega tööjõu,? leiab Annus. Samas möönab ta seda, et riigi eesmärk hariduse andmisel on tunduvalt laiem kui ettevõtte huvi oskustööliste vastu konkreetse tellimuse täitmisel.

?Paari aastaga kutsekooli lõpetanu pole valmis spetsialist,? on Annus seda meelt, et firmad peavad üha rohkem ka ise hakkama tegelema personalikoolituse probleemidega. Siin tulevad mängu kutsestandardid. Kutsestandard on spetsialiseerumise tipp, milleni kooli lõpetaja valdavalt ei jõua, edasine töötaja viimistlustöö enne kutseeksami sooritamist peaks toimuma ettevõttes. Kutsestandardite ja kutseoskuste kirjelduste väljatöötamisele on õla alla pannud kaubandus-tööstuskoda. Praeguseks on kojas kinnitatud 72 kutsestandardit.

kutseõppeasutusi kokku -- 87

neis õpilasi -- 34 312

kutsealavaldkondade arv -- 35

teenindus- toitlustus, turism, hotellindus, kaubandus

logistika- transport, side, laomajandus

infotehnoloogia

elektroonika-automaatika

telekommunikatsioon