Maksunovaatorid Euroopa kallal

Euroopas hoogustub vaidlus, mis ümberkorraldusi tuleks majanduses teha, et Euroopa säilitaks globaalse konkurentsivõime. Põrkuvad kaks osapoolt. Üks väidab, et kiirustada pole mõtet, sest Euroopa majandus ei ole praegu kriisis. Nad usuvad järkjärgulistesse ümberkorraldustesse, IT võidukäiku ja inforevolutsiooni Euroopas. Samas leides, et ka inforevolutsioonile tuleks anda euroopalik nägu.

Vastasleer väidab, et Euroopa ei ole nii suurteks muutusteks valmis, seda lämmatab valitsev bürokraatia ja konsensuspoliitika. Peasüü võimetuses kohanduda muutuvate oludega asetatakse riiklike struktuuride paindumatusele ja mõjuvõimsatele huvigruppidele, mis on truuks jäänud vanale majandusele.

Mida konkreetsem on selline kriitika, seda tõenäolisemad on muutused Euroopas. Suuna põhiesindajaid, Itaalia poliitik Emma Bonino soovib panna Itaalias rahvahääletusele kolm ettepanekut: lõpetada nii maksude kui ka ametiühingu liikmemaksu palgast kinnipidamine ja võtta kohtutelt õigus ennistada tööle koondatud töötajaid.

Esmapilgul tundub ettepanek lõpetada maksude palgast kinnipidamine põhjendamatu ja vastutustundetu ? maksude kogumine ei ole kerge ülesanne ja kas tõesti peaks maksuametnik jooksma maksumaksja järel? Põhiküsimus on siiski selles, et maksude kinnipidamine on riigi jaoks kõige lihtsam maksude kogumise viis. Referendumi pooldajad usuvad, et maksude kogumine riigile raskemaks muutmine sunnib valitsust oma kulutusi kriitiliselt üle vaatama.

Idee ei ole uus, sellega tulid esmakordselt lagedale California maksusüsteemi reformijad 25 aastat tagasi ja see etendas olulist rolli USA nn supply-side ehk pakkumispoole revolutsioonis. Ka Milton Friedman ütles, et jätke valitsus ilma tema maksutuludest ja ainult nii saavutate te tegelikku kulude kokkuhoidu.

Maksutulude kasutamise efektiivsus paraneks kohe, kui maksude kogumine poleks enam nii lihtne. Lubatagu meil kätte saada kogu palk ja alles seejärel antagu riigile võimalus see raha meilt maksudena ära võtta. Vaid siis, kui inimesed näevad, kui suur on nende bruto- ja netopalga vahe, hakkavad nad huvi tundma, milleks nende raha läheb.

On vaja, et maksumaksjad saaks aru, et pool nende päevatasust läheb riigile, mis toidab sellega oma ebaefektiivset aparaati. Siiski on itaallastel vara hõisata, sest riigi ülemkohus on otsustanud, et maksustamine ei kuulu maksumaksjate pädevusse.

Vaja on lõpetada ka ametiühingu liikmemaksude automaatne kinnipidamine palgast. Praeguse süsteemi puhul töötajad sageli ei teagi, kui suur maks on. Kui töötaja ise saab otsustada, kas ta maksab ametiühingumaksu, sunnib see ametiühingu muutuste teele, vältimaks oma tulu, liikmete ja mõjuvõimu vähenemist. Ametiühingu võimu ja riigiaparaadi vähendamine oleks samm pakkumispoole tõhustamiseks Euroopas.

Kolmas ettepanek käsitleb Itaalia omapärast tööõigust, mis annab kohtutele õiguse ennistada koondatud töötajaid tööle ja tekitab probleeme ettevõtluses. Majanduslikult on õige maksta valuraha, mitte töötaja tööle ennistada. Eesmärk ei ole ju vähendada töötajate õigusi.

Kuna Itaalias ei ole pakkumisökonoomika toetajaid, pole ime, et, nagu ka mujal Euroopas, ei mõista poliitikud ja bürokraadid elu vajadusi. Ka on tegu täieliku ringkaitsega ? keskpank takistab piiriüleseid finantsasutuste ühinemisi, aü-juhid piiravad töötajate vaba valikut ja riik on ettevõtjate jaoks liiga kasulik partner, et hakata kõigutama paati, milles nad ise istuvad.

Samas on selge, et lähiaastate jooksul peavad itaallased asuma neid probleeme lahendama. Riigi majandus on 20 aastat olnud surutises.

Elagu referendum! Pole oluline, kas see õnnestub ? ka Roomat ei ehitatud valmis päevaga ja läheb palju aega, enne kui poliitikud hakkavad mõistma radikaalsete muudatuste vajadust. Üks on selge, vaatamata bürokraatide jt vastumeetmetele on Euroopa asunud revolutsiooni teele.