Tasuta leht nagu eratelevisioon

Ajalehti saab jaotada laias laastus kaheks: tasulisteks ja tasuta lehtedeks. Mõlemal lehel on reklaamikanalina oma eripärad.

Tasulised lehed jaotaksin veel tinglikult tellitavateks ja üksikmüügi kaudu levitatavateks lehtedeks.

Kvaliteetlehti loevad enamasti haritumad ja rikkamad inimesed. Neid tellitakse ka rohkem kontoritesse ja töö juurde. Sellest lähtuvalt sobib seal reklaamida näiteks kallimaid tooted ja kontoritarbeid.

Tabloidlehtede lugeja on lihtne tööinimine, keda ei huvita poliitika analüüs ja majandusuudised. Tema tellib kas lehe koju või võtab selle kioskist või poest teel koju. Seal on mõtet reklaamida lihtsale inimesele vajalikke tarbeid.

Tasuta ajalehtede osatähtsus Eesti ajaleheturul on viimasel ajal kasvanud. Eesti Päevaleht annab juba kaks aastat välja Linnalehte. Ka Postimees hakkas Pärnus ja Tartus oma tasuta lehte välja andma. Tallinnas ilmub kuuleht KesKus. Uusi tegijaid on juurdegi tulemas.

Tasuta lehtedele heidetakse ette, et neil pole kindlat lugejaskonda ja et neid võtavad vaesemad inimesed, kes ei jõua ise lehte tellida. Tegelikkus ei pruugi selline olla. Tasulisedki lehed teavad oma lugejaskonda ainult tellijate piires. Ülejäänud osa võib olla iga päev erinev.

Tasuta lehti jagatakse peamiselt suuremates ostukeskustes, kus käib rahakam kontingent. Seega on tasuta lehtedes kasulik reklaamida esmatarbekaupu.

Tasuta lehtedel on juures odavuse maik. Arvatakse, et sellise lehe puhul pole sisu oluline ja kogu lehetegijate ramm kulub reklaamimüügile, mis on ainuke sissetuleku allikas. Pigem sõltub see siiski igast lehest, kui oluliseks lehe sisu peetakse.

Tasuta lehte võib võrrelda eratelevisiooni ja -raadioga, mis elatavad end samuti reklaamirahast. Nende puhul ei mõtle keegi, et tegemist on mingi odava ja lihtsalt tehtud programmiga, kuigi tuleb ju ka tasuta kätte.

Autor: Tiit Efert