Keskkonnaministeeriumi ulmelised rahavood

Keskonnaministeerium on hakkama saanud huvitavate majandusprognoosidega, mis teeksid au ka kogenud selgeltnägijatele. Kabinettide paberikrabinast sündinud ulmelisi prognoose esitatakse julgelt nii valitsusele kui riigikogule.

6. veebruaril jõuab valitsuse istungile järjekordne põhjendamatu ning etteruttav seaduseelnõu ? Saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli seadus. Vastavalt põhiseadusele peab iga seaduse vajalikkus olema põhjendatud. Seletuskirjast seaduse vajalikkusse kohta leiame kõigest kaks põhjust ja ühe eelduse, mis autorite arvates on nii kaalukad ja õiged, et seadus peaks jõustuma juba poole aasta pärast.

Mõjuvaimaks seaduseelnõu koostamise ja vastuvõtmise argumendiks on toodud Euroopa Liidu direktiivi 96/61/EÜ nõuded. Antud direktiivile on viidatud seletuskirja igas lõigus. Tore. Ainult et antud direktiiv pole isegi ELi liikmesriikides rakendust leidnud, millele viitab ka seletuskiri: ?ELi liikmesriigid on alles astumas esimesi samme direktiivi täitmisel? ? ning pole olemas ka seaduses mainitud parimate võimalike tehnoloogiate kirjeldusi ega määramise korda.

Teiseks seaduse vajalikkuse põhjuseks tuuakse direktiivi nõuete rakendamise vajadust kui vajalikku eeldust läbirääkimistel Euroopa Liiduga ühinemise asjus. Ainult, et see on autorite isiklik arvamus, kuna pole olemas ühtki riiklikku kokkulepet ega dokumenti, kus sellise eelduse vajalikkus fikseeritud oleks.

Huvitavaim on koostajate eeldus seaduseelnõu täitmiseks. Tsitaat: ?Seaduseelnõu eeldab tarbija sotsiaalset valmisolekut maksta kinni keskkonnakulutused toote hinna kaudu./---/ Vajalikud investeeringud ulatuvad lähema viie-kuue aasta jooksul paarikümne miljardi kroonini?. Samas eeldab seaduseelnõu rakendamine ministeeriumile sobivat ametnike arvu ja ministeeriumi eelarve kasvu. Ka see on seletuskirjas.

Seaduseelnõu ei ole kooskõlastatud ühegi ettevõtlusorganisatsiooniga, veel vähem tarbijatega.

Tuleb nõustuda rahandusministeeriumiga, et prognoositavate investeeringute tegemine ettenähtud aja jooksul pole ettevõtjatele majanduslikult vastuvõetav ega saa eeldada tarbijate valmisolekut selliste kulutuste kandmiseks.

Midagi on paigast ära, kui taas kirjutatakse kokku valedele eeldustele tuginev nõrkade põhjendustega seaduseelnõu. Koos saastemaksu seaduse muutmise seadusega on kirjeldatud eelnõu veel üks ulmeline nägemus hiiglaslikest rahavoogudest, mida keskkonnaministeerium hea meelega suunaks ja jagaks.

Paraku need rahavood nägemuseks jäävadki, sest tarbija ei ole võimeline selliseid kulutusi tegema ning ettevõtja kahjumiga tööstust ülal pidama.