Põhjamaine laguun õllesõpradele

Trahter Laguun Vene tänaval võttis meid vastu kalavõrkudesse mässunud hämarusega, mida valgustasid vaid üksikud tormilaternad. Ei päikest, ei värve, ei soojust ega mereelukaid. Hoopis massiivsed kiviraamistusega aknad, kõhukas paadipoolik baariletiks ja kogu selle hämaruse kohal raskete taladega puulagi. Muide, arhitektuuriajaloolaste kinnitusel teist nii hästi säilinud keskaegset eluruumi ei leidu kogu Tallinnas. Ainult milleks linnakodanikule kalavõrgud?

Menüüst mõned kalad leidsime küll. Imestama paneb ainult see, et mitmusest saab ainsus, kui toit tegelikkuses lauale ilmub. Aga see ei ole ainult Laguunile omane: võib kindel olla, et üheksal juhul kümnest on menüüs mitmuslikult nimetatud asju taldrikul tegelikult ainult üks. Võib-olla on see omamoodi viisakusvormel, millega toidu parimale osale lugupidamist osutatakse. Nii ka siin ? menüü lubas kalamedaljone, 85 krooni, kuid tuli ainult üks väike rullikene. Kala maitses hästi, ka looma sisefilee, 110 krooni, oli hea. Ainult mõlema prae lisandid tundusid tulevat otse konservipurgist, ilma vahepealset köögipeatust tegemata. Magustoitude valik oli kesine ? jäätis mitmel eri moel ja pannkoogid, 20 krooni, mis olid kunagi varuks küpsetatud ning nüüd mikrolaineahjus üles soojendatud.

Erilist tähelepanu, nagu ikka, pööratakse õllesõpradele, valikut jätkub nii õlle kui ka suupistete loetelus. Veinijoojad on aga diskrimineerimisega nagunii harjunud ja peavad leppima üheainsa kesise majaveiniga. Kalasõbrad lausa pettuma ei pea, kuid kunagisest kalarestoranist on nüüdseks saanud tavaline trahter.