President Putini lahingud Venemaa televisioonisõjas

Ometi on selle sündmusega seotud rohkem emotsioone kui põhjendatud mõtteavaldusi. Sõnavabaduse idee on muidugi kannatanud, kuid tagasiminek nõukogudeaegse mõtete kontrolli juurde ei ole käeulatuses. Venemaa valitsus jätkab avastamist, mida vaba meedia tegelikult tähendab.

Mõned valitsusliikmed arvavad, et vaba meedia peab võitlema üksnes valitseva kihi eest ja ülistama üksnes neid. Mõned rikkad uusvenelased näevad meediat kui vahendit oma isiklike nägemuste toetamiseks ühiskonna huvide arvel. TV-6 afäär oli suuresti seotud rahaga. Kes iganes kaitseb jaama litsentsi, kui see märtsi lõpus uuendamiseks avatakse, võib professionaalset juhtimist kasutades arvestada suurte reklaamituludega. See kuldmuna võib olla osa Kremli mõtetest jaama ja selle omanikuõiguste suhtes.

Hiljuti kinnitasid president Putin ja peaminister Mihhail Kasjanov, et nende tegevus peab kaitsma TV-6 inimesi. Putin lausus oma suuremeelsed sõnad kanali kohta tema välismaal viibimise ajal. Mõnikord ma kahtlen, kas Venemaale poleks parem, kui tema president juhiks seda tunduvalt idealistlikumast Lääne keskkonnast. Kuid tegelikkuses olid tema sõnad tühi sõnakõlks ja varjasid vaevu üht teist episoodi, mis oli seotud TV-6 omaniku Boriss Berezovskiga.

Loomulikult on Berezovskilt seaduse järgimise nõudmine põhjendatud, aga nagu Venemaa ajaloos tihti on juhtunud, on hind osutunud kõrgemaks, kui eesmärk väärt on. Putini Kreml on pilganud õigusnorme, väänates reegleid oma eesmärgi saavutamiseks ? oligarh Berezovski kontrolli lõpetamiseks jaama üle.

Siiski pole valitsuse TV-6 vastaste sammude niinimetatud ohvrid laitmatud. Paljud TV-6 liikmed üksnes kandsid üle sõnasõja, mida nad pidasid Putiniga, kui nad töötasid NTVs, kanalis, mida Putin ja tema ministrid sihtisid varasemas meediavõitluses. NTV ja TV-6 võisid olla paljus riigitelevisioonist ausamad T?et?eenia sõja osas ja mõlemad tõrjusid oma rivaalid areenilt valitsuse korruptsiooni paljastades. Ometigi rakendasid mõlemad ajakirjanduse oma nägemuse teenistusse, mis on pisut erinev sõltuvast ajakirjandusest, mida teostatakse riigi alluvuses.

Putini võit Berezovski üle on niisama tühine, kui see on mõttetu. Trumbiks jääb jõuähvardus, mitte neutraalne seaduse maksmapanek. Siin eksisid TV-6 ja selle juhid rängalt. Nad arvasid, et Venemaa seadusandlus kaitseb neid. Selle asemel, teenides võimukeskust, see hävitas nad.

Venemaa avalikkusele on ülekohut tehtud ja mitte sellepärast, et TV-6 kaotus on poliitikute tavapäraseks triumfiks, vaid sellepärast, et üks meelelahutuse pakkuja on vähem. Väga vähesed venelased, kellega ma rääkisin kanalist TV-6, märkisid sõnavabaduse teemat. Nad rääkisid pigem sellest, kes nüüd kellelt varastab. Putinit ei nähta halva mehena, teda nähakse kui Vene valitsejat, kes distsiplineerib kahtlasi ärilis-poliitilisi huvisid. Ei midagi enamat, ei midagi vähemat.

Hoolimata sellest, et see kõik on juhtunud, loodan ma, et Venemaa ei löntsi tagasi oma nõukogude minevikku. Tehtud vead osutavad meile, et Venemaa valitsevad ringkonnad peavad demokratiseerimise tähendust siiski tõsiselt võtma.