Majandus- ja teedeministri dilemmad

Kahtlemata on igal praeguse Eesti postmodernistliku valitsuse liikmel oma suuremad või väiksemad sundvalikud. Tuleb siiski nentida, et sundvalikute määr on koalitsiooni osapooltel erinev. Valitsuses jätkavad reformierakondlased on kindlasti vähem seotud uute lubadustega, sest varem paika pandud tegevusjoonised annavad oluliselt suurema tegevusvabaduse.

Keskerakonna ministrid on köidetud tunduvalt enama hulga lubaduste, lootuste ja alluvussõltuvustega. Tsentristide hulgas tõuseb sundvalikute mahult esile majandus- ning teede- ja sideminister. Liina Tõnisson on pandud vedama koormat, mille kaal käiks üle jõu paljudele poliitikutele.

Kui kõlas kaksikliidu lubadus ühendada kaks majandustegevust enim reguleerivat ministeeriumi, oli selge, et see kujuneb kõvaks pähkliks. Kui lisada, et elektri hinna reguleerimine, st tõus, oli kohe-kohe otsustamisel, siis oli selge ettevõetud töö maht.

Esimene sundvalik tööprioriteetide paikapanekul oli elektrihindade uute tariifide kehtestamine. Pärast paarikuist pingelist asja olemuse uurimist ja läbirääkimist jõuti ettearvatava tulemuseni. Kuigi minister püüdis teha ära riikliku regulaatori tööd, poliitiline surveavaldamine ei õnnestunud. Elektritariifid kehtestati pea samal tasemel, nagu eelnevalt välja arvestati. Elektrijaamade soojusplokkide renoveerimine käib ja töö eest maksmise aeg pole mägede taga.

Loomulikult käib tariifimääramise tundliku tegevuse juurde umbmäärane retoorika. Kaksikliidu ja eriti Keskerakonna loodetud tariifide isemääramine polnud hoolimata poliitilisest survest loogikareeglite põhjal võimalik. Võib päris elavalt ette kujutada, mida koalitsiooninõukogu esimees sellisest asjade käigust arvas. Vähenenuks kokkulepitud tariifid oluliselt, saanuks sel ratsul edukalt kohalike valimisteni ratsutada.

Teine puhtpopulistlik otsustus ? kahe ministeeriumi liitmine ? hakkab varem või hiljem tagasilööke andma. Kolmikliidu koalitsioonilepe nägi ette teede- ja sideministeeriumi ning majandusministeeriumi ühendamist nelja-aastase valitsusperioodi jooksul. Lubaduse täideviimine polnud paigast liikunud ja seetõttu oli kaksikliidul ülimalt oluline see ?tegematajätmine? eelnenule vastandumiseks kiirkorras läbi viia.

Kuid alles probleemi sügavamal kaalumisel ilmnevad raskused. Ministeeriumide ühendamine ei saa toimuda ülepeakaela. Selle läbiviimiseks peab olema kompetentne meeskond. Mõlema kantsleri kaasamine on siiani selgelt formaalne. Komisjoni lülitatud Kostel Gerndorfi väited, et uus ministeerium nõuab lisaressursse, võtavad ühendamiselt ainsa põhjenduse ? ühendministeerium kulutaks ehk vähem. Lisandub oluline moment, mida kolm-neli aastat tagasi veel ei suudetud ette näha. Liitumisel Euroopa Liiduga peab sinna kuuluv või isegi sinna astuv riik harmoniseerima valitsusstruktuurid. Kui praegu ühendataks need ministeeriumid, hõlmaks meie ministri haldusala kas täis- või osamahus kolme vastava eurokomissari oma.

Muidugi võime ise uskuda, et oleme nii targad ja töökad ning küll saame hakkama. Üks asi on usk, teine elu tõsiasjad. Ei saa jätta parafraseerimata meie idanaabrite ütlust ? Brüssel pisaraid ei usu.

Tulevikus toimuv ei pruugi olla eriti meeldiv. Võime sattuda olukorda, kus ühendministeerium tuleb aasta-paari pärast uuesti lahti monteerida. Teatavasti on ka renoveerimistööd üsna kulukad.

Kui uus ministeerium sünnib, läheb ministri aur suures osas selle protsessi ohjamiseks, muu tegevus jääb vaeslapse ossa. Loomulikult on Tõnissonil veel hulk sundvalikuid, mis puudutavad parteipoliitikat, aga neist mõni teine kord.