Riik peab müüma vähemusosalused

Suurema osa rahandusministeeriumi poolt koostatud erastamisprogrammis olevate osaluste puhul võiks küsida - miks osaluse erastamisest alles nüüd räägitakse.

Kindlasti on otstarbekas müüa riigi vähemusosalus ASis Estonian Air. Teine küsimus on, et millise summa eest õnnestub riigil aktsiad müüa. On ebanormaalne, et riik osaleb lennunduse äris omanikuna, see seob tema võimalusi toimida erapooletu riikliku regulaatorina. Sama kehtib ka näiteks Eesti Telekomi puhul.

Päris kindlasti ei tohi müüa 34 osalust AS Eesti Raudtees, kuna selle osaluse kaudu on sisseprogrammeeritud ka riigi huvide kaitsemehhanism. Mis puudutab Tallinna Sadamat, siis selle ettevõtte puhul tuleks tõsiselt kaaluda vähemusosaluse (mitte üle 25) müüki ja seda aktsiate rahvusvahelise emissiooni kaudu.

Sadam kui superstruktuuri omanik ja väljarentija peaks ka tulevikus jääma riigi omandusse. Küll aga annaks vähemusaktsiate müümine börsil võimaluse kaitsta ettevõtet poliitilise surve eest majandusotsuste tegemisel. Sadam pandi kolmikliidu valitsuse ajal efektiivselt tööle ja tulemuseks on suurenenud kasum.

Viimasel paaril aastal on Tallinna Sadam andnud ka reaalset omanikutulu riigieelarvele, ligi 300 miljonit krooni aastas. Kaksikliidu ajal on taas suurenenud poliitiline surve majandusotsuste vastuvõtmisele, viimane kujukas näide on 21 miljoni krooni maksmise otsus kohtuvälise leppena Paldiski segases maavaidlusküsimuses.

Eesti Energia puhul saab samuti analoogsetel põhjustel rääkida ainult vähemusaktsiate müügist ja seda rahvusvahelisel väärtpaberiturul. Silmas tuleb pidada seda, et elektrijaamade pikaajalise laenulepingu kaudu on pikaks ajaks fikseeritud meie energiatootmise poliitika ja seetõttu on vähemusaktsiate müük keeruline. Eraldi peab käsitlema energia tootmist ja ülekandmist, vähemusaktsiate müük oleks reaalne viimase puhul. Elektri tootmise poolel oleks tulevikus mõeldav erakapitali kaasamine ka suuremas mahus.