Töö ELis toob kasu ka töötaja päritolumaale

Selle aasta algul võtab Euroopa Liit uutest liikmesriikidest ehk 8 Ida-Euroopa maast ning Küproselt ja Maltalt tööle 500 ajutist ametnikku; avaldusi sai esitada 10. jaanuarini. Nimetatud töökohtadele kandideeris 621 Eesti kodanikku. Võib üsna kindlalt prognoosida, et värvatuks osutub Eestist 10?15 inimest, mis tähendab konkurentsi umbes 50 inimest kohale.

Ei midagi erilist. Teinekord on Eestis sekretärikohale suurem konkurss ning paljudele riigieelarvelistele üliõpilaskohtadele on konkurss samuti üle 10 inimese kohale. Ka kandidaatriikide lõikes on tegu keskpärase tulemusega. Üldse pürgis 500 kohale 25000 inimest e samuti ca 50 inimest kohale.

ELi alalistele ametikohtadele on tavaline konkurss 100 inimest kohale. Liikmesriikides tagab piisava huvi ELi tööle suundumise vastu suhteliselt kõrge palk. Rikkaimates liikmesmaades Saksamaal ja Taanis on keskmine brutokuupalk 45 000?50 000 krooni. ELi ametites algab otsuspädevust omava ametniku brutopalk 60 000 kroonist kuus.

Muidugi tasub silmas pidada, et enamik rahvusvahelisi organi-satsioone, s.h mitu eestlast ametisse võtnud Maailmapank (nt Peter Lõhmus, Toomas Palu, Ardo Hansson) või ÜRO maksavad võrreldava töö eest märksa suuremat palka.

Teisalt võib arvestada, et ELi on võetud kui Jaapani ettevõtjat, sest jaapanlastele on koondamine või vallandamine harjumatum kui enamikule Lääneriikide kodanikele. Ilmselt on vaeste idaeurooplaste üllatavalt vähese Brüsseli-tungi põhjuseks see, et asi tuli ootamatult.

Ametlikult on ELi ametkonnad kogu aeg eitanud, et töökohtade jaotusel kasutatakse rahvuslikke kvoote. Enamik analüütikuid on siiski teist meelt. Esiteks on ELi töötajad ise kaevanud, et juhtivate ametnike määramisel lähtutakse päritoluriigist.

Soomest pärit Euroopa Komisjoni liige Erkki Liikanen on oma mälestustes kirjutanud kokkuleppest 100 soomlase värbamiseks ELi. Ja lõpuks osutavad uuringud, et ELi ametkondades on igast liikmesriigist ametnikke pea samas suhtes kui elanikke. Sama proportsioon on ka direktoraatide juhtide hulgas.

1990ndate keskel tipnenud päritolu arvestamine ELi karjääris on viimasel ajal taandumas. Näiteks 1999. aastast peavad president Romano Prodi korraldusel kõik komisjoni ülejäänud 19 liiget tagama, et nende nõunike enamus oleks teisest liikmesriigist, kui nad ise. Varem olid komisjoni liikmete nõunikud enamasti nende rahvuskaaslased.

Päritolu arvestamisel Euroopa ametitesse värbamisel on veenev loogiline põhjendus. Nii on tagatud parem infolevi kõigi liikmesriikide kohta ja seda saab kasutada seadusloomest kuni kirjadele vastamiseni.

Kas ELi tööle minekut vaadelda ajude äravooluna? Pigem mitte. Siin pole jutt koristaja- või ehitajatööst, kuhu enamasti välismaal minnakse ja midagi juurde ei õpita. Senine kogemus osutab, et pea kõik ELi ametnikud naasevad töösuhte lõppedes oma kodumaale ja juba Brüsselist palka saades kulutavad nad sellest suure osa kodumaal.

Eesti võib liikmesriigina arvestada kokku u 50 ametniku ja kuni 200 tõlgi palkamisega ELi institutsioonide poolt. Eeldades, et nende tasud jõuavad suures osas tagasi Eestisse, saame ELi eelarvest suurematki ka-su kui liitumislepingus kirjas.