Intressid: Riigikogu läks vastuollu põhiseadusega

Möödunud aasta lõpus võttis Riigikogu kiirkorras vastu maksukorralduse seaduse muudatuse, millega kehtestati maksuintressi määrad ajavahemikul jaanuar 1994 ? juuni 2002. Seadusandja taoline samm on kütnud ühiskonnas kirgi ning tekitanud vaidlusi. Põhiseaduslikkuse aspektist võib vaidluse taandada kahele küsimusele. Esiteks, kas intresside tasumise kohustus kehtestati tagasiulatuvalt? Ja teiseks, kas tagasiulatuv kohustus on kooskõlas põhiseadusega?

Seadusandja poolt valitud lahenduse õigustusena on välja toodud, et maksukorralduse seaduses on algusest peale olnud kirjas intressi tasumise kohustus. Järelikult polnud tegemist intressi tasumise kohustuse kehtestamisega tagasiulatuvalt, vaid ainult intressimäära täpsustamisega.

Sellise seisukoha vastu võib välja tuua järgmised põhjendused. Teadaolevalt oli esimeseks episoodiks järgnenud sündmustejadas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. novembri 2002. aasta otsus. Sellega tunnistati põhiseadusevastaseks erinevate rahandusministri määrustega kehtestatud maksuintressi määrad, samuti maksukorralduse seaduse säte, mis volitas rahandusministrit intressimäära kehtestama. Sellise otsuse eelduseks oli, et maksuintress on Riigikohtu arvates avalik-õiguslik rahaline kohustus. Kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused peavad olema aga sätestatud seaduses. Seda nõuab Põhiseaduse § 113.

Avalik-õiguslik rahaline kohustus loetakse tekkinuks alles siis, kui olemas on kõik selle elemendid (nt kohustuse määr, kohustatud isik jne). Vastasel korral poleks võimalik kohustust täita. Võib kujutleda olukorda, kus seaduses on kirjas, kui palju tuleb maksu tasuda, kuid ei selgu, kes peab seda tegema. Tulenevalt Põhiseaduse § 113 mõttest peavad kõik kohustuse elemendid olema sätestatud seaduses.

Maksuintressi tasumise kohustus sai seega tekkida alles siis, kui kõik selle kohustuse elemendid, sealhulgas intressimäär, olid sätestatud seaduses. Maksuintressi määr ajavahemiku kohta jaanuar 1994 ? juuni 2002 kehtestati seaduses aga alles 2003. aasta 1. jaanuarist. Sellest hetkest tekkis ka intressi tasumise kohustus eelnimetatud ajavahemiku eest. Kuna varem sellist seaduslikku kohustust ei olnud, ongi tegemist rahalise kohustuse kehtestamisega tagasiulatuvalt.

Põhiseaduse §-s 10 on sätestatud õiguspärase ootuse põhimõte, mis keelab ebasoodsate normide kehtestamise tagasiulatuvalt. Riik ei tohi tagantjärele muuta varasemat õiguslikku olukorda ning seda puudutatud isikute kahjuks, nt kehtestada tagantjärele rahalist kohustust. Õigusriigis on isikutel põhjendatud ootus, et riik ei hakka kehtestama norme tagantjärele nii nagu kehtinuks need juba minevikus. See tähendaks ju mineviku fiktiivset muutmist ning sellist käitumist riigi poolt loetakse ?sõnamurdlikuks?. Isikutel polnud võimalik minevikus ette näha nt rahalise kohustuse kehtestamist ega seda oma käitumises arvestada.

Antud juhul kinnitas ootust, et intressi tasumise kohustust tagasiulatuvalt ei kehtestata, Riigikohtu 5. novembri 2002 otsus, mis on lõplik ning on kõigile täitmiseks kohustuslik. Samasuguse signaali andsid avalikkusele Rahandusministeerium ja Maksuamet, kes teatasid avalikult, et enne 1. juulit 2002 arvestatud maksuvõla intressid kustutatakse, sellekohased haldusaktid tühistatakse ning edaspidi ei arvestata intresse perioodi eest kuni 30. juunini 2002.

Kas Riigikogul oli kaalukas põhjus tagasiulatuva kohustuse sätestamiseks?

Ebasoodsa tagasimõju keeld pole absoluutne, kuna ülekaalukat avalikku huvi arvestades võib seadusandja kehtestada norme ka tagasiulatuvalt. Põhiseadusvastane on see juhul, kui seadusandjal selleks ülekaalukad põhjused puuduvad.

Seadusmuudatuse põhilise eesmärgina toodi Riigikogus välja vajadus kaitsta riigi rahalisi huve, eelkõige vältida juba tasutud intresside tagastamist. Leian, et lõppkokkuvõttes on tasutud intresside tagastamine kohtute otsustada, kuid enamuse taoliste nõuete rahuldamine on ebatõenäoline. Sellisel juhul riivab antud juhtum riigi rahalisi huve oluliselt vähem, kui Riigikogu oma aruteludes silmas pidas. Samuti peab ülekaalukas avalik huvi, mille kaitsmiseks riik põhiõigusi piirab, olema tuletatav riigi põhiülesannetest. Rahaliste vahendite kogumine riigile iseenesest seda kahjuks pole.

Üheks eesmärgiks oli ka võrdsuse tagamine, kuna mõned isikud olid intressid juba tasunud, teised aga mitte. Antud juhul tõi ?võrdsus? aga kaasa olukorra, kus kõik isikud pandi võrdselt ebasoodsasse, õigusvastasesse olukorda. Kas tõesti tuleb olukorras, kus ühelt maksumaksjalt on õigustamatult kogutud rohkem maksu, võrdsuse tagamiseks rakendada seda kõigi maksumaksjate suhtes? Sellise võrdsuse rakendamist vaevalt, et keegi enda suhtes sooviks. Võrdsuse tagamise eesmärk on aktsepteeritav siis, kui soovitakse tagada kõigi isikute võrdset õiguspärast kohtlemist.

Kuivõrd eesmärgid, mida Riigikogu maksukorralduse seadust muutes silmas pidas, ei olnud rahalise kohustuse tagasiulatuvalt kehtestamiseks piisavalt kaalukad, leidsin, et seadusandja on läinud põhiseadusega vastuollu. Järgides oma Põhiseaduses sätestatud kohustust, tegin Riigikogule ettepaneku viia maksukorralduse seadus põhiseadusega kooskõlla. Nüüd on seadusandja kord