Illegaalne kapital huvitub euroliidu toetusfondidest

Globaalse konkurentsisurve tugevnemine ja üldine majanduslangus suurendab illegaalsete majandusorganisatsioonide huvi Euroopa Liidu eelarve vastu. EL nimetab varimajandust toetavat finantseerimispraktikat irregulaarsuseks ja vahest ka finantspettuseks. Eesti jaoks tähendab süvenev trend üha suurenevat vajadust jälgida eurorahade kasutamise sihtotstarbelisust ja finantseeringu läbipaistvuse pidevat tõestamist Brüsselis.

Üldine majanduslangus peegeldub tulumäärade vähenemises sellistes valdkondades, nagu narkokaubandus, salakaubavedu, hasartmängud, relvakaubandus, inimkaubandus jms, mis seab raskesse olukorda nimetatud aladel elatust teenivad organisatsioonid. Ainukese tõusva rentaablusega valdkonnana võib viimaste aastate lõikes välja tuua prostitutsiooni. Illegaalsete majandusrühmituste jaoks on kriitilise tähtsusega alternatiivide leidmine, kuna üha suuremaid sissetulekuid on vaja kasvavate organisatsioonide üha suurenevate vajaduste rahuldamiseks ja üha hoogustuvaks tõrjeks korrakatisestruktuuride vastu.

Hinnanguliselt 10?15 ELi eelarvest arvatakse kuluvat irregulaarsustele, mis tähendab, et raha ei lähe eelarveridadelt välja täpselt eelnevalt kehtestatud printsiipidele ja põhimõtetele. Kui suure osa irregulaarsusest moodustavad otsesed pettused, on raske hinnata, kuna pettuste puhul on eeldatav juba algne tahe raha mitteplaanitult kasutada. Lisaks sellele koguneb irregulaarsusi puudutav informatsioon Brüsselisse liikmesriikidelt, millel on igal ühel oma lähenemine ja arusaam finantskuritegevusest. Samuti saab tehinguid pettuseks nimetada alles sellest hetkest, kui konkreetne juhtum on kohtust läbi käinud ja kohus on seda vastavalt tõlgendanud. Kohtulahenditeni läheb aga pikalt aega ja tekib olukord, kus fondirahade pettusi puudutav statistika ajas oluliselt muutub.

Kuni aastani 2000 oli täheldatav igaaastane pettuste kasv enamike eurofondide lõikes. Aastast 2001 ja 2002 on esmastel hinnangutel tegemist pettuste olulise tagasiminekuga. Selleks arvatakse olevat mitmeid põhjuseid. Esiteks on karmistatud kontrolli rahade kasutamise üle ja tõhustatud on võitlust terrorismiga. Teiseks arvatakse irregulaarsuste vähenemise üheks põhjuseks olevat järsk üleminek elektroonilisele raporteerimise süsteemile, mis muudab probleemsete finantseeringute avastamise keerulisemaks.

Probleemsete finantseeringute uurimiseks 28. aprillil 1999. a asutatud European Anti-fraud Office (OLAF) paneb palju rõhku sellele, et tuvastada standardsed transaktsioonid ja printsiibid, mille abil Euroopa raha suunatakse varimajanduslike organisatsioonide teenistusse. Näiteks on leitud, et illegaalsete organisatsioonide teenistuses olevad fondihaldurid on oma kompetentsuselt kõrgemal tasemel ja efektiivsemad, kui tavalistes tsiviilstruktuurides tegutsejad.

Üldine struktuurianalüüs näitab, et kui varasematel aegadel oli varimajanduslike struktuuride veepealse osana peamiselt tegemist illegaalselt teenitud summade pesemisega kaubanduses või toitlustuses, siis nüüd ollakse hakatud asutama teadusinstituute. Sellistes instituutides töötavad kõrgelt respekteeritud teaduskraadidega inimesed ja väliselt ei suuda miski eristada neid aatelistest teadusasutustest. Kuna uute teadusasutuste loomine võib olla komplitseeritud, siis suundub suur osa ?mustast kapitalist? olemasolevate teadusasutuste ülevõtmisele.

Kokkuvõtva hinnanguna on raske välja tuua, millist koondmõju ELi rahade kasutamise irregulaarsused majandusele omavad. Juriidilisest aspektist vaadatuna pole võimalik erinevaid irregulaarsuseid aktsepteerida, kuid majanduslikust aspektist lähenedes annavad need tööd paljudele varimajanduse sektoris teenistust leidvatele inimestele, kes vastasel juhul oleks liikmesriikidele sotsiaalseks koormaks. Mida lõunapoolsem on liikmesriik, seda rohkem on varimajanduslik problemaatika päevakorral.

Eesti seisukohalt on oluline, et algusjärgus olev erinevate fondirahade kasutamine toimuks tõrgeteta ja süsteem oleks võimalikult läbipaistev. Tagamaks eurorahade kasutamise edu pikemas perspektiivis on oluline kõigi reeglite ja dokumentaalsete formaalsuste täpne järgimine. Ja seda nii riigi kui ka iga üksiku ettevõtte tasandil. Üksikud möödalaskmised võivad statistilist pilti ebaproportsionaalselt oluliselt kogu riigi kahjuks nihutada.