Tulevikuotsuste langetamine pole kerge

Juba mõnda aega on suuremale osale Eesti tulevikuga tegelejatest selge, et oleme oma arengus taas jõudnud teelahkmele. Kümme aastat kestnud üleminekuperiood on sisuliselt lõppenud, algamas on täiesti uus ajastu, milles ees seisvate muudatuste ulatus alles pikkamööda selguma hakkab. Hetkel on isegi võimatu väita, kas need muudatused saavad olema meeldivad või ebameeldivad. Igal juhul on selge, et paljusid neist ei õnnestu meil enam isegi parimate soovide korral enam muuta. Tulevik on meie jaoks paljuski juba loodud, viimased lähema paarikümne aasta arengusuundi määravad otsused ootavad langetamist. Kindlasti on otsus ka otsustamata jätmine. Paraku on see pikemas perspektiivis kõige negatiivsemate tagajärgedega otsus.

Sellel taustal on peaminister Juhan Partsi unistused kahtlematult positiivsed. Üsna õigesti on paika pandud ka põhisuunad, mille arendamisest Eesti tulevik lähematel aastatel kõige otsesemalt sõltub ? lapsed ja teadmised. Hea on kindlasti ka see, et need põhimõtted on leidnud tee Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu koalitsioonileppesse. Sellega head asjad paraku ka lõpevad. Sest ilusatele loosungitele vaatamata pole ei peaministrilt ega ka valitsuselt kuulnud midagi konkreetset, kuidas nimetatud aladel ikkagi edasi kavatsetakse minna.

Veelgi hullem: valitsuse saja päeva jooksul toimuv osutab sootuks vastupidistele tendentsidele. Kui koalitsioonilepingus seisab, et valitsus kavatseb tagada igale andekale eesti noorele võimaluse omandada kõrgharidus sõltumata tema materiaalsest olukorrast, siis tegelikkuses on Res Publica, Reformierakond ja Rahvaliit üliõpilastelt viimaseid toetusi ära võtmas. Isamaaliidu poolt esitatud õppetoetuste seaduse eelnõu keeldub valitsus aga arutamast, ise pole aga suutnud oma lahendust sellele keerukale küsimusele välja pakkuda.

Lahendused on iseenesest vähemalt teadmismahuka tootmise alal lihtsad. Valitsus peab toetama omal ajal Isamaaliidu valitsuse ajal võetud kohustusi teadus- ja arendustegevuse alaste investeeringute järsuks suurendamiseks ning tagama, et kulutused haridusele ja teadusele kasvaksid igal aastal rohkem, kui on eelarve üldine kasvutempo. Valitsus peab seadma uue tehnoloogia rakendamise ise oma selgeks prioriteediks, mille üks osa on kas eraldi IT-ministri ametisseseadmine või mõni sellega samaväärne samm.

Loomulikult pole tulevikku suunatud otsuste langetamine kerge. Tean omast käest, et see pole ka populaarne. Ühe või teise eluala eelistamine tähendab teiste elualade vähemasti ajutist kõrvalejätmist. Sest kuigi peaminister Parts kinnitas esialgu, et raha pole probleem, on ta praeguseks hetkeks oma eelkäijate kombel ilmselt avastanud, et rahaga on vaid nii, et teda kas pole üldse või on teda vähe. Kõigi heade asjade korraga tegemiseks Eesti riigil raha ei ole ega ilmselt vähemalt lähitulevikus ka tule. Seetõttu on valusad valikud möödapääsmatud.

Valitsuse olukorra teeb eriti raskeks kergemeelselt koalitsioonileppesse kirjutatud maksureform, mis juhib Eestit peaministri poolt esitatud suundadest täpselt vastupidisesse suunda. Liberaalne majanduspoliitika on Eestit hästi teeninud. Sellest pole mingit põhjust loobuda. Samas ei pea katsed olla veelgi paremad katoliiklased kui paavst alati edu tooma. Sest analüüsides näiteks Eesti konkurentsivõimet, pole maksude tase selles probleemiks. Küll kisuvad Eesti konkurentsitaset ohtlikult alla aga tööjõu vilets koolitatus, vähene innovaatika ning nõrk teadus- ja arendustegevus. Veelgi makse vähendades on suhteliselt lootusetu nendele aladele raha leida, või eeldaks see iseenesest ju meeldiv samm sedavõrd radikaalseid uuendusi, milleks valitsuskoalitsioon oma koalitsioonileppe kohaselt kohe kuidagi ei näi valmis olevat.

Nii meenutabki Eesti valitsus hetkel autojuhti, kes lähenevat kurvi märgates ei ürita seda mitte ühtlast tempot hoides optimaalse kiirusega läbida, vaid gaasi täiesti põhja vajutab. Selline käitumine on ülimalt riskantne ning ohtlik. Asi on seda hullem, et iga hinna eest maksureformi teostades on valitsus juba lisaeelarvet koostades üritanud kõigutada Eesti senist konservatiivset eelarvepoliitikat.

Katsed jagada laiali stabilisatsioonireserv või vähendada riigi kassatagavara näitavad, et valitsus kavandab seniseid hoiakuid radikaalselt muuta. See võib Eesti majanduse stabiilsuse aga juba tõsise küsimärgi ette seada.

Nii on peaminister Juhan Parts raskes situatsioonis. Ühelt poolt saab ta ilmselt isegi aru, et on kahtlase väärtusega koalitsioonileppele alla kirjutanud, teiselt poolt ei luba uhkus seda aga välja ütelda. Valida aga tuleb. Kindlasti pole see kerge, kuid kus on öeldud, et peaministri amet peab kerge olema?