Maakelder säilitab loodusliku külma

Kui maakeldri soojamajandus põhineb maapinna omadusel tasandada aastaaegade temperatuurierinevusi, siis elamu all asuv kelder või eluruumide kõrval asuv hoiukoht vajab alati mehaanilist jahutust. Piisavalt suure ruumi korral on see kallis lahendus nii ehitada kui ka kasutada.

Parim koht maakeldrile on varjuline põhjapoolne küngas. Kui ukseauk tuleb teha lõunasse, võib ukseaugu varjuks kasutada näiteks varjavaid taimi. Ilmasuund pole siiski kõige olulisem keldrile õiget kohta otsides. Arvesse tuleb võtta ka kasutusmugavust.

Keldri võib sama hästi ehitada ka lausmaale. Sellisel juhul tuleb ruumid võimalikult sügavale maa sisse rajada. Kui keldri saaks ehitada viie meetri sügavusele, siis temperatuur aasta jooksul märkimisväärselt ei muutukski. Kuna maapinna kihid ja suuremassiline, hästi isoleeritud keldriehitus soojenevad aeglaselt, säilib saagi hoidmiseks paras temperatuur ka terve jupi suve. Kindlasti peab jälgima, et keldri tarvis valitud koht poleks nii madal, et sinna põhjavesi hakkaks sisse imbuma.

Üks lahendus on valada võlvlagi betoonist, millesse on tugevduseks paigaldatud terasarmatuur.

Võlvlae eelisteks on peale loodusesse sulanduva vormi ka lihtne hüdroisolatsiooni tegemine ja see, et pole vaja nii palju pinnast tagasi kuhjata. Lisaks on võlvlae korral märgatavalt parem õhuvahetus kui lameda lae korral. Tugevust ja lisaruumi andva võlvlae vormi saamiseks on kasutatud näiteks puitlaasplaate, mis niiskena painduvad. Kasutada võib ka 6 mm paksust vineeri.

Enne betooni lõplikku kuivamist võiks lakke kinnitada ka mõned konksud, mille otsa on siis hiljem hea vajalikke asju riputada. Konksu kinnitamine kõvasse betooni on juba väga vaevarikas ettevõtmine. Enne pinnase kuhjamist katusele tuleks see katta niiskuskindla kattega, mis ei lase niiskust enam betoonile liiga tegema.

Keldris peab kindlasti korralik õhuvahetus olema. Enamasti kasutatakse loomulikku ventilatsiooni. Sissetulev õhk võetakse näiteks läbi maa all oleva toru (pikkus 3?10 m). Nii soojeneb õhk talvel enne keldriruumi jõudmist ja suvel omakorda jaheneb.

Teine variant, et värske õhk tuleb läbi ukse alaosas oleva venitaltsiooniava. Muidugi on sellised avad nii välis- kui ka vaheukses. Siis ei toimu küll enne temperatuuri ühtlustumist.

Keldri tagaseina ülemisest osast läheb omakorda õhu väljatõmbetoru, mis kulgeb algul horisontaalselt maa sees ja tõuseb lõpuks üles maapinnale. Kui toru ülemine osa on soojustatud, ei hakka ka niiskus selle sisepinnale kondenseeruma.

Toru otsas asuv müts ja võrk hoiavad sademed ja kutsumata kodakondsed keldrist eemale. Kui väljatõmbetoru asub värskeõhuavast kõrgemal, toimib tõhus õhuvahetus. Suure tuulutamisega peab siiski jälgima, et õhku liigselt ära ei kuivatataks.

Kindlasti tuleb meeles pidada, et keldrisse ei saa aknaid teha, mistõttu valgustamiseks kasutatakse ainult elektrilampe.

Keldris normaalselt säilitatavate aia- ja põllusaaduste ideaalne hoiutemperatuur on umbes 0?5 kraadi ja suhteline õhuniiskus 75?95 vahel.

Juur- ja puuviljad ning nende peal elavad mikroobid on organismid, mille eluprotsesse aeglustatakse jahutamisega. Sellel teadmisel põhineb kogu külmsäilituse idee. Säilimine on seda parem, mida madalam on temperatuur. Jäätumist tuleb muidugi vältida. Üks temperatuuritundlikumaid saadusi on kartul, mida tuleb säilitada pluss 4 kraadi juures. Külmemas muutub kartul ebameeldivalt magusaks.

Kuigi maapind saab enamasti ise ühtlase temperatuuri hoidmisega hakkama, on varakevadel kelder siiski enamasti liiga soe ja see vajab jahutamist. Selleks jäetakse jahedamatel öödel uks lahti.

Kui saak on juba keldrisse toodud, jätkatakse õhutust läbi ventilatsiooniavade. Külmade saabudes muudetakse õhuvahetus aeglasemaks. Talvel suurte külmadega suletakse ventilatsioon täielikult, kui just keldris oma küttekeha pole.

Kuna temperatuuri hindamine on maakeldris üsna keeruline, siis peaks seal alati termomeeter olema, et saaks vajaduse korral midagi ette võtta (tuulutada, ventilatsiooni reguleerida, küttekeha sisse tuua).

Maakeldrisse hoiule viidavad taimed sisaldavad hulgaliselt vett ja seetõttu vajavad nad niisket õhku hoiukohas. Maast tõusvast niiskusest üldjuhul piisab, kui keldri põrandale just niiskustõket ei tehta.

Maakeldris on sedavõrd kõrge õhuniiskus, et seal päris tavalisi uksi kasutada ei saa. Puust uksed tuleb lengidest algul väiksemad teha, sest niiskus paisutab puitu. Kui aga pinnakattematerjaliks valida näiteks niiskuskindel vineer, siis peaksid uksed mõõtu jääma.

Kuigi maakelder asub suuremalt jaolt maa sees, on uks siiski aia kujunduselement. Seetõttu tuleks ukse välisviimistluseks kasutada materjale, mis väärikalt vananeks. Looduslähedane materjal seob keldrit paremini ümbrusega. Ukse ümbrust võiks kaunistada ronitaimede (metsviinamari, humalad) ja mõne lillepeenraga.