Eelarvepuudujääkide tegelikud ohud

Taas on käes eelarvepuudujääkide aeg. USA riigieelarve puudujääk on praegu 455 miljardit dollarit ehk 4,1 SKTst. Kaks aastat tagasi prognoositi USAs määramatuks ajaks eelarveülejääki.

Ka teised rikkad riigid upuvad punasesse tinti. Euroopa Komisjon prognoosib, et Prantsusmaa puudujääk jõuab sel aastal 3,7 SKTst ja Saksamaa oma 3,4. Mõlemad numbrid on tublisti suuremad eurotsooni stabiilsuspaktiga paika pandud puudujäägi ülempiirist ? 3 SKTst.

Jooksva puudujäägiga riik suurendab oma riigivõlga ja paneb koorma tulevastele põlvkondadele. Poliitikud loomulikult eelistavad varjata, kuidas hüvesid põlvkondade vahel nihutatakse. Nende prioriteediks on vahetute probleemide lahendamine ja praeguste lubaduste täitmine.

Puudujääke kalkuleerivad raamatupidajad püüavad poliitikuid takistada meid lollitamast nende poolt pakutavate hüvedega, kuid need raamatupidajad ei paku meetodit selle hindamiseks, millal puudujääk on õigustatud ja millal mitte.

Puudujäägid ei teki üksnes vahetutest poliitilistest probleemidest, vaid ka põlvkondadevahelisest riskide jagamisest. Ühtki põlvkonda ei tohiks sundida vastu võtma teise põlvkonna poolt tekitatud ebavajalikke majandusriske. See, kas puudujäägid tulevasi põlvkondi ähvardavad või mitte, sõltub sellest, kuidas on kavandatud riiklik maksusüsteem ja riigikulud.

Jooksva puudujäägi kaitsjad kujutavad seda vajalikuna usaldust kaotava majanduse parandamiseks. Keynesi järgi väidavad nad, et jooksev puudujääk taastab usalduse, enne kui langus või depressioon võimust võtavad. See sarnaneb aga Prozaci andmisele patsiendile enne tema suitsiidseks muutumist.

Kuigi aeg-ajalt on need argumendid põhjendatud, on neil oma piir. Jaapani eelarvepuudujääk põhjustas riigivõla 140 SKTst, pakkumata mingitki majanduse taaselustumist. Praegused eelarvepuudujäägid peegeldavad pikaajalisi probleeme, mida keyneslik teooria ei hõlma. Seega tuleb arutelu puudujääkidest uuendada tegelike pikaajaliste põlvkondadevaheliste probleemide seisukohalt.

Probleemid on delikaatsed, sest need sõltuvad sellest, mida valitsused tulevikus võivad teha. Minevikus likvideerisid mõned valitsused suurte riigivõlgade puhul need efektiivselt inflatsiooni tekitades. Sellega nihutasid nad võlakoorma järgmise põlvkonna ja nende investorite kaela, kes esimese märgi puhul tõusvatest hindadest ei lahkunud võlakirjaturult ei või kes majaostu edasi lükkasid, samas kui inflatsioon oleks nende hüpoteekvõlgnevuse tegeliku väärtuse minema pühkinud.

Valitsused võivad jälle otsustada niimoodi tegutseda, eriti juhul, kui riigivõlad kasvavad. Praegu tundub märkimisväärne inflatsioon mõeldamatu, kuid meenutagem, et isegi suhteliselt mõõdukas aastane inflatsioon 6 muudab riigivõla tegeliku väärtuse vaid 11 aastaga poole väiksemaks. Jätkuv avalik vastuseis inflatsiooni astmelisele suurenemisele ei ole garanteeritud. Mõned tulevasel poliitikul võib jälle õnnestuda juurutada idee, et inflatsioon on majandusele hea.

Lisaks praegustele ametlikult mõõdetavatele eelarvepuudujääkidele terendavad ka teised kohustused, mis on põhjustatud demograafilistest muutustest (langevast sündimusest) ja tohutute sotsiaalabimaksete väljavaatest tulevikus. Nende kohustuste ulatus on hiiglaslik.

Oma 2003. a aruandes hindab USA sotsiaalkindlustuse sihtfond, et sotsiaalkindlustussüsteemi maksevõimelisuse säilitamine järgmise 75 aasta jooksul nõuab summasid praeguses väärtuses 3,5 triljonit dollarit, mis peaaegu võrdub USA praeguse riigivõlaga (3,9 triljonit dollarit). Pensionäridele raviteenuseid pakkuva USA ravikindlustuse sihtfondi hinnangul on neil finantseeringuta kohustusi praeguses väärtuses 5,9 triljonit dollarit, mis on USA ametlikust riigivõlast 50 suurem summa. Euroopas ja Jaapanis on väljavaade eelarvepuudujäägiks sotsiaal- ja ravikindlustuse osas isegi hullem nende murettekitavama demograafilise seisundi tõttu.

Pealegi ei ole sotsiaalhoolduse kulud rahas fikseeritavad. Need on hoopis teatud elustandardi lubadused (k.a meditsiiniteenuste väärtus), mida korrigeerib inflatsioon. Ükski valitsus ei saa seega neid inflatsiooni abil likvideerida.

Probleem on poliitiline. Pensionärid kuuluvad demokraatlike riikide kõige võimsamatesse ringkondadesse ja poliitikud tunnevad vastumeelsust nendega nii fundamentaalsetel teemadel vastuollu sattumise suhtes.

Ikkagi peame me põlvkondadevahelisi probleeme vaatlema tänapäeva majandusdilemmade raames. Meie pensionisüsteemid ja riigieelarved peavad põhinema ?põlvkondlikul raamatupidamisel?, mis tagab majandusriskide hajumise mitme põlvkonna vahel.

See tähendab, et pensioni- ja maksuametid tuleb kavandada nii, et need suudaksid paremini arvesse võtta muutuvaid tingimusi erinevates põlvkondades, mitte anda lubadusi tulevikus kindlaid väljamakseid teha, mida tõenäoliselt nagunii ei suudeta täita. Näiteks kui demograafilised suundumused või püsivad majandusraskused panevad tööinimestele ebaõiglase sotsiaalhooldekoorma, tuleb pensione automaatselt vähendada, tõstes pensioniga ja/või reguleerides toetusi.

Lähematel aastakümnetel toimuvad sellised kohandused ilmselt nagunii, kuid alles pärast pikka viivitust ja rohket ebavõrdsust protsessi jooksul. Me vajame õiget süsteemi algusest peale, et saaksime ratsionaalselt mitut põlvkonda hõlmavaid riske juhtida.

Kas neid probleeme saab lahendada praegu, mil majanduslik aeglustumine enamikes arenenud riikides on suurema osa poliitikutest pannud keskenduma lühiajalistele parandustele? Rasked ajad, nagu Suur Depressioon, on olnud fundamentaalsete muutuste põhjustajaks. Õige juhtimisega, mis näib kahjuks olevat defitsiit, võiksid praegused väiksemad raskused pakkuda võimalust avalikuks aruteluks põlvkondadevahelise riskide hajutamise paremate mooduste üle.

Robert J. Shiller on Yale?i ülikooli majandusprofessor ja tema viimane raamat on "The New Financial Order: Risk in the 21st Century", Princeton, 2003.

© Project Syndicate