Narkodiileril vähe võimalust pääseda

Oktoobri algul leidis politsei suurima Eestis seni avastatud narkootikumikoguse, 21 kilogrammi puhast amfetamiini. Et ühe tableti eest võib Eestis saada 30?50 krooni (USAs kuni 75 krooni), siis leitud koguse eest oleks kuritegelik maailm saanud müügi- ja tootmiskulu mitte arvestades kiiret tulu kuni 13 miljonit krooni.

Kahtlemata on sarnaselt meie arenenud naaberriikidele ka Eestis oma narkoturg, mis kohalikule narkodiilerile leiba peaks andma. Samas on Eesti narkomaaniavastane propaganda ja inimeste ühiskonnateadvus olnud sedavõrd tõhus, et siseriikliku narkoturu osas jääme arenenud naaberriikidest veel maha.

Nii on 2000. aastal läbiviidud uuringu andmeil Eestis kanepitooteid vähemalt korra elus proovinuid vähem kui Taanis, Hispaanias või Suurbritannias, maha jäädakse veidi ka Põhjamaadest. Samal tasemel Eestiga on mitmed postsotsialistlikud riigid. Seevastu ecstasy proovijaid on Eesti täiskasvanud elanikkonna hulgas juba sama palju (0,8) kui Belgias (0,5) või endisel Ida-Saksamaal (0,7), veidi jäädakse maha Suurbritanniast (3) ja Hispaaniast (2,5), kus küsitletute hulka kuulusid ka 15-17aastased. Selle eagrupi lisamine tõstaks ka Eestis seda ainet proovinute osakaalu.

Eesti Uimastipreventsiooni Sihtasutuse andmeil on nende tüüpiline patsient 20-25aastane vene keelt kõnelev mees Tallinnast või Ida-Virumaalt, kes on süstinud paar aastat opiaate.

Kasina turu ning ühiskonna ühemõttelise negatiivse suhtumise tõttu pole Eesti täna kindlasti narkokaubanduse sihtmaa. Samas on meie geopoliitiline asend loonud uusi ahvatlusi narkootikumide kaubitsemisega rahvusvahelisel areenil tegelevaile isikuile.

Kuritegelikes ringkondades on tihti levinud väärarusaam, et mitut riiki hõlmavat skeemi kasutades on tõenäosus karistusest pääseda suurem. Kuid mida aeg edasi ja lähemale piirideta Euroopale, seda väiksem on tõenäosus selliste skeemidega õiguskaitsesüsteemi eest varjule jääda. Täna tegutsevad maailmas mitme riigi esindajaist koosnevad meeskonnad, selgitamaks rahvusvaheliste kuritegelike võrkude tegevust. Seepärast on ainult aja küsimus, mil Eestis tegutsev narkodiiler politsei huviorbiiti satub ning vanglasse läheb. Nii Eesti keskkriminaalpolitsei kui meie naaberriikide politseistruktuurid pühendavad juba täna ligi 70 narkootikumide vastasele võitlusele eraldatavaist vahendeist just narkootikumide käitlemise tõkestamisele.

Sama suunda järgivad politsei rahvusvahelised koostööstruktuurid. Nt Europoli viimase aja suuroperatsioonides konfiskeeritud narkootiline aine ja selle valmistamiseks vajalik aparatuur annavad küll tunnistust kuritegeliku ilma püüdlusest leida uusi viise meelemürke toota ja ringluses hoida, kuid Euroopa ühinemisega kaasnenud jõustruktuuride uued koostöövormid suudavad olukorda üha paremini kontrollida. Seetõttu pole ka väljaspool Eestit asuvail narkokaubitsejail võimalust kauaks varjule jääda. Infoajastu pealetung ja piiride avamine vähendavad varjumisvõimalust veelgi.

Ka Euroopa karistuspoliitika on keskendunud just raskemate narkokuritegude eest adekvaatsete karistuste määramisele. ELi liikmesriikide karistuspoliitikas on tugevnemas suund eristada ühelt poolt uimastite omamise või tarvitamisega, teisalt uimastite vahendamisega seotud õiguserikkumisi. Uimastite omamise ja tarvitamise puhul rakendatakse üha enam õiguslike sanktsioonide asemel meditsiinilisi ja sotsiaalseid mõjutusvahendeid. ELi 15 liikmesriigist 11 vaadeldakse uimastite vaid enda tarbeks omamist karistust kergendava asjaoluna. Hispaanias, Itaalias ja Portugalis käsitletakse niisuguseid juhtumeid sarnaselt Eestiga vaid haldusõigusrikkumise ehk väärteona, Luksemburgis kehtib see põhimõte kanepitoodete kohta. Karistused uimastite enda tarbeks omamise ja tarvitamise eest varieeruvad hoiatusest lühiajalise vangistuseni.

Uimastite vahendamist aga käsitletakse nii Eestis kui ELi liikmesriikides kui tõsist kuritegu, mille eest on ette nähtud ranged karistused (vähemalt paariaastane vangistus või rahatrahv). Raskemail juhtudel (narkokaubandusega tegelevasse organiseeritud kuritegelikku gruppi kuulumine või selle juhtimine) võib kuues riigis määrata eluaegse vangistuse, mujal on vanglakaristuse maksimummäär kümnest 25 aastani.

Pole kellelegi saladus, et narkootikumide tootmine ja vahendamine on osake kuritegelikust ahelast, millega haakuvad nii organiseeritud kuritegevus kui rahapesu. Seetõttu ületab ka kahju, mida iga sellise kuritegeliku ahela lülide lõhkumisega võidakse allilmale tekitada, kaugelt meie tavaharjumustes käibel olevad rahanumbrid.