Eestis on vajaka targast regionaalpoliitikast. Riigi rikkus on koondunud Tallinnasse ja selle lähiümbrusse ning isegi ülikoolilinnas Tartus on keskmised palgad oluliselt alla vabariigi keskmist, kõnelemata tööpuuduses vaevlevatest Kirde- ja Kagu-Eesti ning saarte elanikest. Tsentrist juhitud tark regionaalpoliitika kasutab alati ära kohaliku initsiatiivi ning Saaremaal on selleks süvasadama ehitus. Viimane ei taha aga kuidagi käivituda ning juba mitmendat aastat on sellele tehtud tõsiseid takistusi. Tõsi, kaugeltki mitte viimasel kohal pole saarlaste endi sisemised vastuolud, kuid need on ületatavad.
On arusaadav, et teiste Läänemeremaade laevakompaniid ei taha uue konkurendi ilmumist. Olin juunis Mustjala rahvamajas toimunud koosolekul, kus saalitäie kohalike elanike juuresolekul keskkonnamõjude hindajad tutvustasid saarlastele praeguseks kilbile jäänud Tamme sadamakoha plusse ja miinuseid. Enamik arutelul osalenuist, sealhulgas kõik kohalolnud saarlased, kiitsid spetsialistide töö heaks. Vastu hääletas vaid viis roheliste ja Eestimaa Looduse Fondi esindajat. Mustjala vallavanem Enno Kortel pole mandrimeeste ja roheliste siunamisega kitsi ja võrdleb neid värvi muutnud punastega, kes samuti meremehi omal ajal kõigiti takistasid.
Koosolekul said enam kui poolsada huvilist ülevaate keskkonnaspetsialistide tööst, mis puudutas erinevaid looduslikke mõjusid sadamale, laevaliiklusele ja piirkonnale tervikuna, sh taimestikule, loomastikule, linnustikule ja kalastikule ning seda ka võimaliku avariiohu korral. Arutelu all oli vastavus õigusaktidele ning kohalike elanike tahte arvestamine.
Siinjuures ei ole vajadust analüüsida, kas keskkonnamõjude hinnangut oleks saanud teha paremini või teistmoodi. Kõik taandub vaid sellele, kas me tahame Saaremaale süvasadamat või mitte. Kui me ei taha, siis leiame veel aastakümneteks puudusi nii planeeringus kui ka keskkonnamõjude hindamises; kui aga tahame, siis peame seljad kokku panema, tegema põhjendatud soovitusi ja sadama kiiresti valmis ehitama. Praegu pole aga peale lahmiva kriitika positiivset programmi pakutud ja ?rohelise Värava? andmeil (nr 23, 11.09.03) võib asi ehitamise asemel kanduda hoopis kohtusse.
Saaremaa põllud ei ole viljakad, maapõuevarasid napib ja ka kaluri elu pole üha karmistuvate püügikvootide tõttu pilvitu. Samal ajal on Saaremaal suur turismipotentsiaal, mida aga saab rahvusvahelisse käibesse tuua vaid süvasadama rajamise kaudu, mis suudaks vastu võtta suuri kruiisilaevu ja õigustaks senisest parema turismiketi loomist. Viimane annaks hotellinduse, sööklate ja müügikohtadega tööd paljudele saarlastele.
Häid kohti süvasadama rajamiseks on Põhja-Saaremaal mitu, igal omad tugevad küljed ja ka puudused. Sadama optimaalse paigutuse uuringute eest pärjati Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Geoloogiakeskuse loomingulist kollektiivi koosseisus Jüri Elken, Jüri Kask, Tarmo Kõuts, Uno Liiv ja Tarmo Soomere 2002. a vabariigi teaduspreemiaga.
Eesti Teaduste Akadeemia Toimetiste tehnikateaduste sarjas ilmus preemiaga seonduv erinumber, mille saatesõnas kirjutas tollane keskkonnaminister Heiki Kranich järgmised kuldsed sõnad: ?Euroopa suunas avatud sadam loob saare jaoks uue dimensiooni, integreerides saare rahvusvahelisse transpordivõrku, ning soodustab olulisel määral nii tööstuse kui ka turismi arengut?.
Tammele ei kavandata suurt sadamat. Merre kavatsetakse ehitada 80 m estakaad, mis lõpeb 200 m pikkuse kaiga. Kavandatud rajatis võimaldab vastu võtta reisi- ja kalalaevu, kusjuures kai teine pool jääks ro-ro tüüpi laevade jaoks. Laevaliikluse mõju loodusele oleks väike ja seda võimaldavad veelgi leevendada laevadele kehtestatavad kiiruspiirangud.
21. sajandi märksõnaks on säästev areng, mis baseerub kolmel vaalal: keskkonnakaitsel, majandusel ja sotsiaalelu edendamisel. Viimase kahe arendamiseks, sealhulgas tööhõive tagamiseks, on süvasadam Mustjala vallale ja kogu Saaremaale vajalik. Tehkem seda siis maksimaalselt kiiresti ja keskkonda säästes. Praegune keskkonnaminister Villu Reiljan on osav poliitik ja tugev isiksus. Loodame, et temal jätkub otsustavust jalg maha toetada ja saarlaste unistus ellu viia.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”