Blairi-Partsu telg Euroopa võimuvõitluses

Nüüd, mil "ajaloolisest" Tony Blairi ja Juhan Partsi ühisartiklist ?Laienev Euroopa vajab konkurentsi? mainekas ärimaailma väljaandes ?Financial Times? on möödas pisut üle kahe nädala, on huvitav vaadata, kuidas see mõjus.

Et see ootamatust partnerlusest sündinud protestiavaldus kavandatava Euroopa Liidu (EL) tsentraliseeritud tööturu ja maksusüsteemi loomise vastu Briti parlamendi liikmetele pisut nalja tegi, pole mingi halb näitaja. Sealse parlamendi nahktoolides igavlevad rahvaasemikud ja lordid naeravad iga päev ja mistahes küsimuse üle. Neil on niisugune komme olla ka viletsas olukorras lõbusas meeleolus.

Artikkel, ühisavaldus, resolutsioon, manifestatsioon, tähelepanujuhtimine või mistahes laiendiga iseloomustatav Suurbritannia ja Eesti peaministrite väljaastumine rahvusvahelises pressis oli igati omal kohal. Artiklis sisalduvad mõtted kajastavad otseselt meie praeguse valitsuskoalitsiooni neoordnungilisi (kreeka k neos ? uus; saksa k Ordnung ? kord) põhipürgimusi: esiteks hoida tööturg avatud ja mobiilne, et nii väheste kulutustega kui võimalik saavutada maksimaalne tööhõive, ja teiseks alandada makse ja teha seda oma tahtmist mööda ilma Brüsseli diktaadita.

Ka Suurbritannia on samadel positsioonidel. Inglased pole ise kunagi olnud Euroopas teab mis tööotsijad. Kuid musta töö tegijaid on nad oma maale sajandeid sisse lasknud. Brüssel tahab tööturu kujunemist keskselt suunata ja see ei meeldi ei Londonile ega Tallinnale. Ka britid arvavad, et keda ja kui palju nende udusel saarel maksustada, pole sakslaste või prantslaste asi. Maksuküsimused on alati olnud ka Suurbritannias poliitikute valimiseelses võitluses omamoodi ärategemise vahend.

Nii et pole siin naerda midagi. Eesti ja Suurbritannia seisukohad majanduse turgutamise põhipostulaatides langevad praegusel hetkel kokku. Ehkki Partsu-Blairi artikli vastukajad Euroopa pressis on olnud kesised, on märk siiski maha jäänud. Tallinna külastanud Rootsi välisminister Laila Freivalds juba arvaski, et maksude korraldamine peaks jääma iga Euroopa Liidu liikmesmaa kompetentsi, ehkki Põhjamaad on seni olnud meie liberaalse maksusüsteemi pärast pahased. Kui kõvasti pingutada, siis võiks Saksamaa ja Prantsusmaa liidrite äsjaseid väidetavaid ähvardusi EList loobuda ja oma telg moodustada seostada ka mõnede praeguste (sh Suurbritannia) ja enamiku tulevaste (sh Eesti) tahtmistega olulisi sotsiaalmajanduslikke küsimusi omapead otsustada. Nii et EL tippjuhtide kohtumise piduliku õhtusöögi ajal lauanaabrid olnud Parts ja Blair mõtlesid veiniklaasi tõstes välja päris hea enda tahtmiste teada andmise viisi aktuaalses EL võimuvõitluses. Eesti sai aga Briti saartel tähelepanu osaliseks, mis annab teada, et kuskil on riik nimega Estonia. Siim Kallas võetigi kohe ette Briti teleprogrammis Hard Talk, mis on igati kasulik reklaam ka meie ärimeestele.

Mis puutub väljaastumise partneri valimisse, siis britid pole meile aegade jooksul eriti käru keeranud. Oli küll 1920. aastal juhus, kus briti kolonel Stephen George Tallents joonistas oma suva järgi rohelise pliiatsiga kaardile piirjoone Valga linna jagamiseks, kuid seegi aktsioon oli rohkem sõbralik, et aidata eestlastel ja lätlastel lahendada tüli selle linna pärast. Hiljem oli Inglismaa hea majanduspartner, ostes suure osa meie talupoegade võist, lihast, singist ja munadest ning tarnides vajalikke relvi ning masinaid ja seadmeid. Tänapäeval on see ehk pisuke probleem, et Suurbritannia on EL opositsionäär, kelle vastuseisude peale on ülejäänud põhimõtteliselt vilistanud, nagu meie valitsuskoalitsioonid käivad ümber aina kiheleva opositsiooniga. Suurbritannial on ELis umbes sama maine ja kaal, mis Keskerakonnal Eesti poliitilisel maastikul. Sisuliselt on mõlemad igati tublid, juhitud värvika liidri poolt, sõnakad, ideedest pakatavad ja suure sisemise põlemisega. Kuid sageli põlatud ja aina kritiseeritud.

Igal juhul oli Briti-Eesti ühisartikkel uus kvaliteet meie välispoliitilistes aktsioonides. Nüüd peaks laskma pilgul ringi käia, et siinmail viimase 15 aastaga harjumuspäraseks saanud ühiskondlike kokkulepete, avalduste, resolutsioonide, protestide, avalike kirjade kommet ka Euroopas levitada. See on palju tegusam kaubamärk ja reklaamitrikk kui "Welcome to Estonia". Go, Parts, Go!

Autor: Tiit Made