Realistlik energeetika jääb siiski põlevkivi juurde

Energeetika on iga riigi põhialus. Palju kõneldakse meil alternatiivenergiast, kuid selle ressursid on meil tagasihoidlikud. Hiljuti läbis ajakirjandust optimistlik teade, et aastaks 2040 kavatsetakse maailmas 30% energiast toota Päikese abil. See on täiesti ebareaalne unistus ja sombuses Eestis eriti väheperspektiivne. Ka tuult on meil tagasihoidlikult, seda saab tarbida vaid saartel ja rannikualadel ning pealegi on tuulegeneraatorite ehitamine väga kallis. Hüdroressursid Eestis on väikesed ja seotud eeskätt Narva jõega. Loomulikult on ebaõige, et piirijõest Narvast toodetavat energiat tarbib vaid üks piiririik, kuid selle probleemi õiguslik reguleerimine ja vajadus saavutada Vene Föderatsiooniga kokkulepe Narva HEJ toodangu proportsionaalseks jagamiseks riikide vahel on mitte energeetikute, vaid poliitikute ülesanne. Kui seda kokkulepet ei saavutata, saaks Eesti ühepoolselt hakata kasutama Narva jõel paiknevate Omuti kärestike energiat. Teiste väikejõgede ressursid on eeskätt silmailuks, mis loomulikult ei tähenda, et väikesi hüdrojaamu ei tuleks Eestis ehitada.

Oma ülesande ELi taastuvenergia viimiseks 5,1%-le aastaks 2010 saaksime me kõige hõlpsamini täita ühe suletõmbega, viies turba taastuvate energiaressursside alla. Eesti on turbarikas maa, tööstuslikult kasutatava turbamassi varu on üle poolteise miljardi tonni. Tartu soojamajandus põhineb juba praegu hakkepuidul ja saepurul. Kuid tuleb silmas pidada, et turbaleiukohad paiknevad meil ebaühtlaselt ja juba praegu kaevandatakse Eestis turvast juurdekasvust ilmselt rohkem, mis on vastuolus säästva arengu seadusega. Energia tootmise ja kasutamise määrab mitte meie roheline mõttelaad, vaid elanikkonna maksevõime ja riigi rikkus, ehk lihtsamalt öeldes tooteühiku hind. Kavandades energeetika tulevikku, peame me eelkõige arvestama, kust tuleb Eesti nigela tootmise ja ekspordi-impordi katastroofilise vahekorra juures raha maagaasi ja teiste kütuste (bensiin, naftasaadused) ostuks.

Elektritootmise võiks Eestis ka hoopis lõpetada, kuid elektri täielikuks impordiks puuduvad meil vahendid ja pealegi pole elektrit kuskilt ka importida, sest naaberriikide olukord on veelgi halvem: Läti sõltub hüdroenergiast ja uusi võimsusi ei luba keskkonnakaitsjad rajada; Leedu peab renoveerima Ignalina tuumajaama; Venemaa jaamad ja ülekandeliinid on lootusetult amortiseerunud ja energiakriis on seal vaid lähiaastate küsimus. Soome elektrikatkestused on meilegi hästi teada ja Soome jääb elektrit importivaks maaks ka pärast viienda tuumareaktori käivitamist. Uppuja päästmine on alati olnud eelkõige uppuja enese asi!

Hoolimata alternatiivsete energiaallikate üha laialdasemast kasutamisest jääb meie elektritootmise selgrooks põlevkivi. Praegu kasutab Eesti ligikaudu 3,5 korda rohkem energiat ühe SKP ühiku kohta kui arenenud lääneriigid. Seega esiplaanile peab meil nihkuma energiasäästlike tehnoloogiate täiustamine ja loomine ning energiaedastuse moderniseerimine, sest energia siirdamisel energiaallikast vastuvõtjani on kaod meil lubamatult suured. Suured on kaod ka põlevkivi kaevandamisel. Rohkem tuleb kasutada kõikvõimalikke kohalikke kütuseid, sest nende abil saab energiatootmist paremini hajutada ja energiaedastuse kadusid vähendada. Energiatootmise hajutamine vähendab riigi julgeolekuriske, loob maapiirkondades uusi töökohti. Elektri- ja soojustootmine peavad lähitulevikus ühilduma senisest tunduvalt paremini.

Ameerika füüsiku F. Dysoni arvates suureneb energiatarbimine Maal järgneva 2000 aasta jooksul umbes 10 miljardit korda. Seda pole võimalik saavutada traditsioonilisel teel. Vaja on ehitada kiirete neutronitega reaktoreid ja saavutada termo-tuumasünteesi ohutu juhtimine, jõuda plasmaenergeetikani. Siit jõuame me aga ühe paljusid eestimaalasi häiriva probleemini: kas me vajame tuumaenergeetikat või mitte? Kahtlemata vajame. Vaja on vaid selgitada, kas me oleme suutelised Eestisse rajama väikese ja ohutu jaama või peame koopereeruma leedukate, soomlaste või koguni lätlastega. Eesti Energia laienemine väljapoole Eestit on õige isegi olukorras, kus meil kodus on vajakajäämisi.

Inimesi ei huvita kaugtulevik, vaid lähiaastad. Saastamine muutub üha kulukamaks ja seetõttu on põlevkivienergeetika vähendamine paratamatu. Vastavalt ELi keskkonnanõuetele ja Eesti ühinemistingimustele ELiga pole tolmpõletuskatelde kasutamine pärast 2015. aastat enam võimalik. Vastust aga, kui efektiivsed on uued keevkihikatlad Narva soojusjaamades, meil tänaseks veel pole. Võimalik, et meie ootused ei täitu. Kui varasemas kütuse- ja energiamajanduse pikaajalises riiklikus arengukavas arvati, et aastaks 2010 võiks põlevkivi osatähtsus olla kõigest 47-50% ja tekkinud vahe kataks maagaas (18-22%), turvas, puit ning taastuvad energiaallikad (13%), siis nüüdseks on kavad muutunud tunduvalt realistlikumaks ning energiatootmisel kavandatakse ka sel ajal lähtuda eeskätt põlevkivist (hinnanguliselt 80-85%).

Põlevkivienergeetika konkurentsis püsimiseks on vaja luua tingimused vabaks konkurentsiks ning tagada efektiivsus ja lõpptarbijale stabiilne hind. Tippkoormuste katmiseks tuleb rajada teistel kütustel töötavad väikejaamad. Loomulik on meie ühinemine ELi ühtse elektri- ja gaasivõrguga ning elektrituru avamine. 35% ulatuses on see kavandatud juba 2008. a lõpuks.

Me ootame Eesti energeetikutelt palju, kuid energeetikute ettevalmistamine ja teadusuuringute toetamine on jäänud vaeslapse ossa. Varemeid on ehk veel võimalik taastada, kuid juhid arvavad, et kogu varasema baasi hävitamine ning uue loomine tuleb odavam. Kuid tühjale kohale mitte millestki millegi rajamine on võimatu ja seetõttu pole meil mõne aasta pärast enam kaadrit, keda kutsuda isegi nõuandvatesse organitesse.