Valitsuse igasugune tegevus mõjutab aktsiaturgu

Majandus- ja finantsanalüütikud kurdavad, et majandusliku arengu teel olevate riikide aktsiaturud on sageli äärmiselt manipuleeritud valitsuste poolt ja on oma olemuselt pigem poliitilised. Väljaütlemata eeldus näib olevat, et arenenud riikide aktsiaturge mõjutab mingi puutumatult puhas majanduslik jõud ja et selle toimimise ennustamine sarnaneb puude kasvu prognoosimisega.

Majandusliku arengu teel olevate riikide aktsiaturgude niisugune kirjeldus pole vale, aga see on eksitav, kuna sama kehtib arenenud riikide aktsiaturgude kohta. Parimad analüütikud teavad, et ükskõik millise riigi aktsiaturu käitumise ennustamine tähendab ettearvamist, mil määral valitsus laseb aktsiaturu investoritel selles poliitilises keskkonnas edeneda.

Vaatleme maailma suurimat, USA aktsiaturgu. Üldlevinud arvamuse kohaselt jätab valitsus firmad omapead ning USA aktsiaturgu investeerimiselt saadav tulu peegeldab tugeva kapitalistliku majandussüsteemi fundamentaalseid jõude. See on üks põhjus, miks mõjub USA magnetina kogu maailma väärtpaberitesse investeerijatele.

Kuid peibutav USA aktsiaturgudelt saadav tulu näitab peenekoelist poliitilist tasakaalustatust. Poliitiliste survete teisenedes on eriti muutunud aktsiaid mõjutavad maksumäärad. Näiteks Teise maailmasõja ajal suurendas valitsus järsult kapitalikasvult, dividendidelt ja üldse suurtelt sissetulekutelt võetavaid makse.

Vastupidise näitena 1980-ndatel, kui polnud küll sõda, aga aktsiaturg oli madalseisus, hääletasid USA valijad Ronald Reagani poolt, kes paljude meelest oli presidendiks olemiseks vajalike parempoolsete vaadetega. Ta kärpis kapitalikasvult, dividendidelt ja sissetulekutelt võetavaid makse.

Poliitiline sekkumine aktsiaturul ei puuduta vaid sissetulekutelt võetavaid makse. Omandimaksud, aktsiisid, impordilõivud ja käibemaksud võivad omada suurt mõju ettevõtete saadavale tulule ja seeläbi aktsiaturule.

Tõsi, et aktsiaturgude poliitika ei piirdu vaid maksudega. Vastupidi, igasugune valitsuse tegevus mõjutab ettevõtete kasumit ja omakorda aktsiaturgu.

President Reagani üks kõige olulisem tegu oli Ameerika ametiühingute mõjukuse hävitamine. Reagani nurjatud lennudispet?erite streik 1981. aastal oli pöördepunkt USA töölisliikumisele ? ja aktsiaturule, mis alustas 1982. aastal dramaatilist kursitõusu.

USA valitsus on tegutsenud eriti jõuliselt aktsiaturu toetamisel alates lihtaktsiate hinnabuumist 2000. aastal. Jõuline tegevus seisnes näiteks intressimäärade alandamises. Loomulikult põhjendati sellist tegevust avalikkuse ees majanduse ergutamisega, mitte vaid aktsiaturu toetamisega. Kuid see on kõnekas märk USA aktsiaturu olulisusest.

Pärast USA viimast aktsiaturu krahhi vähendati aktsiatelt makstavate dividendide maksimaalset maksumäära 35 protsendilt 15 protsendile, andes nii tuntava eelise pikaajalistele investoritele ja soodustades maksujärgsete dividendide reinvesteerimisel saadavate liitintresside mõju. Taas põhjendati seda kärbet majanduse stimuleerimisega, mida muidugi võib öelda iga aktsiaturu toetuseks rakendatava abinõu kohta.

Võidakse öelda, et needsamad näitajad, kaasa arvatud vaenulikkus kõrgete maksude suhtes ja nõrk töölisliikumine, on toiminud USAs viimase 200 aasta jooksul. Seega võib arvata, et see on ka tulevikus nii, tuues kaasa aktsiaturgude kasumeid ja meelitades ligi suuri välisinvesteeringuid. Nendel, kes usuvad, et USA aktsiaturgu tehtavad investeeringud säilitavad aastakümneteks samasuguse tugeva kasvutrendi, võib õigus olla. Kuid peab olema kindel selles, mida prognoosid. Oluline on see, et ei prognoosita ainult majandust, vaid poliitikat ? ja isegi kultuurilisi väärtusi ?, mis kujundavad rakendatavaid abinõusid ja tulemusi.

Robert J. Shiller on raamatute ?Irratsionaalne õitseng? ja ?Uus finantskord: risk 21. sajandil? autor.

© Project Syndicate