Tulumaks tuleb jagada töö- ja elukoha omavalitsuste vahel

Tallinnale teevad kõik liiga. Alates riigist, kes ei taha miskipärast oma rahakoti raudu pealinna heaks paotada, lõpetades kõige vaesemate servavaldadega, kelle rahvas käib küll Tallinnas tööd rabamas, kuid ei suvatse tulumaksuna leivaisa heaks sentigi loovutada. Kui sellel kõigel on äkki tõepoolest tõsi taga, siis keda tuleks süüdistada?

Samal ajal kui Toompeal ja kõigi erakondade programmides räägitakse Eesti majanduse ja rahvastiku hajutamisest, võitlevad nende samade erakondade pealinnarakukesed võimule pääsenuna Tallinna suurendamise eest. Kunagine linnapea Jüri Mõis, kes sai maha kogu Eestimaa Tallinna kokkutoomise ideega, on endale leidnud Edgar Savisaare näol väärika järglase.

Jõudmaks 400 000 tallinlaseni ei valita vahendeid. Kui präänik (näiteks bussipileti hinna mittetõstmine) ei aita, võetakse kasutusele piits ehk ähvardamised. Isegi põhiseadus ei maksa selles üllas võitluses punast krossigi. Kas või ses mõttes, et kui asi läheb bussi-trammi kuukaardi ostmiseks, ei tunnista linnavõim Eesti kodaniku passi tallinlase isikut tõendava dokumendina.

Raha on alati vähe. Ses mõttes pole Tallinna halamistes midagi üleloomulikku. Teisalt on linna väline rikkus jälle igaühele silmaga näha ? Tallinn annab oma arengus silmad ette kõigi postsotsialistlike riikide pealinnadele, aisana pakub talle konkurentsi Ida-Berliin oma endisele tsoonipiirile jääva Potsdami platsiga. Ka SKPlt ühe elaniku kohta on Tallinn koos Harjumaaga võrreldav Berliini ümbritseva Brandenburgi liidumaaga.

Pealinn kaebleb, et riik on jätnud ta võrreldes Piirissaare või Urvaste vallaga vaeslapse ossa. Seda olukorras, kus riik on Tallinnas vaieldamatult suurim tööandja ja kõrgepalgaliste töökohtade looja. See palgaraha ei kao kuhugi, see kulutatakse põhiosas ära Tallinnas.

Vastuseks tallinlase kurtmisele peaks võroke või virulane kadestavalt küsima, mitu töökohta genereerib Tallinnasse nt üks riigi poolt loodud ministri või ministeeriumi kantsleri töökoht? Põllumeeste ja kaevurite puhul on selline lisanduvate töökohtade üleslugemine miskipärast igati kohane.

Nüüd siis riigi süüst. Tallinna tänavaaukudes on oma, kuigi pisike süü praegusel maksusüsteemil. Küsimus on selles, kas omavalitsused peaksid huvi tundma ka töökohtade loomise vastu ja seeläbi rikkust koju tooma või on nende ülesandeks vaid tänavate lappimine ja ?sotsiaalne järelevalve??

Kord, mille järgi laekub üksikisiku tulumaks üksnes elukoha (sageli fiktiivse) omavalitsuse eelarvesse, ei ärata neis vähimatki huvi töökohtade loomise vastu oma maadel. Kõige paremini on seda näidanud Tallinna ümbruse arengud, erandiks vahest Rae vald. Samas kerkib neis äsjaste tallinlaste asumeid nagu seeni pärast vihma.

Ühest küljest tuleb seda võtta igati normaalse ja muuski maailmas tuntud arenguna. Teisalt on Tallinn seda talle ebameeldivaks osutunud protsessi ise tagant kütnud, süües oma maa maksustamise poliitikaga järjekindlalt välja neid, kes ei taha just paljukorruselises kortermajas elada.

Abi oleks tulumaksu jaotamisest. Kuigi pagemine Tallinnast on paljudele Tallinna enda poolt peale surutud valik, peaks maksukorraldus siiski toimima selles suunas, et Viimsi, Kiili, Saku ja kaugemateski valdades endale kodu rajanud võiksid ka koduvallast endale töökoha leida ega peaks igal hommikul Tallinna tänavaid oma raskete maasturite naelrehvidega lõhkuma sõitma. Kindlasti aitaks seda vältida omavalitsusele laekuva üksikisiku tulumaksu jaotamine töö- ja elukohajärgse omavalitsuse vahel.

Selle vajadusele viitab kas või omavalitsuste lobistamine Riigikogus pärast seda, kui mõnes Tallinna-lähedases vallas oli hakkama saadud mingi ettevõttega, kuhu tuli töötajaid värvata Tallinnast.

Et nende inimeste tulumaks laekuvat ülekohtuselt Tallinna eelarvesse, tuldi otsima riigilt tasu töökohtade loomise eest. Ühelegi erakonnale need jutud kahjuks peale ei läinud. Tõsi, teada on seegi, et nii mõnegi mere- või järveäärse maatüki hinnakomponendiks on olnud tulumaksu suunamine vastutuleliku omavalitsuse eelarvesse.

Ja nii võidavad Tallinn ja Viimsi endale endistviisi maksumaksjaid magamistubade lubamise, mitte aga töökohtade loomise kaudu nagu see käib valdavalt mujal Euroopas. Et seda Eestiski teha, pole vaja muuta maksusüsteemi, piisab omavalitsustele mineva tulumaksu osa jaotamisest mingis suhtes (1:1 või mingi muu) töö- ja elukohajärgse omavalitsuse vahel.

Tõsi, majanduslikult oleks Tallinn sel juhul n-ö esimeses ringis suurim võitja, suurimad kaotajad vahest aga Hiiumaa ja Viimsi vald. Veelgi suurem oleks aga poliitiline kaotus, sest nii nõrgeneb nii mõnegi valitu ?side? oma valijatega.