Jäätmetega tegelegu teised, mitte asjaosalised?

Pakendiseaduse eesmärk on vähendada pakendi kasutamist ja anda turueelis ettevõtetele, mis kasutavad vähem pakendit ja seda taaskasutavad või käitlevad.

Pakendiseaduse eesmärkide pikaajaline mittetäitmine on Äripäeva (ÄP) käsitluses nähtavasti igati normaalne. 1. juunini kehtinud 1995. aasta pakendiseadus kehtestas pakendijäätmete taaskasutuse sihtarvud juba 2001. aastaks vähemalt 50% pakendimaterjalide kogumassist, sh vähemalt 15% igast pakendimaterjalist.

ÄP sekundeerib ärimeeste igakordsele kaebusele keskkonnameetmete üle, et nii vähendame Eesti ettevõtete konkurentsivõimet, adumata, et pakendiseaduses võetud kohustuste näol on tegemist ELi pakendidirektiivi miinimumsihtarvudega, mida rakendatakse kõikides ELi liikmesriikides.

Eestis turustatakse pakendit umbes 120-130 000 tonni aastas. Seegi number on ligikaudne, sest suur osa pakendiettevõtjatest ei ole esitanud andmeid pakendiregistrile. Oleks vaja taaskasutada vähemalt 60 000 tonni aastas, samas kui praegune tase on vaid hinnanguliselt 15% pakendite kogumassist.

Seega ? kui lähiajal ei saavutata tõsist hüpet pakendite taaskasutuse osas, siis jäävad juba kolme aasta vanused sihtarvude tähtajad veel aastateks saavutamatuteks ? ja sanktsioonid Eesti suhtes väga tõenäoliseks. Ometi ei ole küsimus ELi võimalikes sammudes, vaid keskkonnakaitses ? kui taaskasutamine on vaid umbes 15%, siis 85% ladestatakse või jõuab üldse prügina loodusesse. Mida on teinud riik? 2000. aastal koostati samuti pakendiaktsiisiseaduse muutmise seadus, milles lisaks alates 1997-98. aastal kehtinud alkoholi- ja karastusjookide pakendite pakendiaktsiisile nähti ette pakendiaktsiisi loetelu olulist laiendamist. Ettevõtjate raevuka vastuseisu tõttu loobuti eelnõu menetlemisest.

Praegu esitatud eelnõu on küll erinev, kui üldjoonena on ühine just pakendiaktsiisi laiendamine. ÄP näeb selles teed tagasi "nõukogudeaegsesse kaubandusse", kus õunad üle leti kotti valati ja vorst ajalehepaberisse pakiti. Vaidlustamata vajadust tagada toiduhügieen, pole liigne pakendamine mitte toidukvaliteedi tagamise, vaid tarbija tähelepanu püüdmise vahendiks.

Pakendiaktsiisi seaduse suur erinevus alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisist on see, et pakendiaktsiis ei ole nö automaatne, turule toomisel kohe makstav maks, vaid sisuliselt sõltub ettevõtja tegevusest, kas pakendi taaskasutamisega tegeldakse või mitte. Praegust alkoholi-karastusjoogi aktsiisi laekub ju tühistes summades, mis näitab, et seadusekohase tegevusega ei pea ka seda maksu maksma.

Pakendiseaduse täitmiseks on vaja käivitada tootjate moodustatud pakenditaaskasutuse organisatsioonide tegevus. Sellisel juhul ei ole kellelgi ka riigile pakendiaktsiisi vaja maksta ja kogu hädavile on alusetu.

Pakendiaktsiis ei mõjuta ka kuidagi Eesti ettevõtjate konkurentsivõimet, nagu mõni tuntud ettevõtja arvab, sest see kehtib kõigile Eestis turustatud toodetele ja rakendatakse sarnaselt ka ELi liikmesriikides. Kolmandatesse riikidesse eksporditava kauba pakendit ei maksustata.

Autor on ka Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsiooni juhatuse esimees