Tööohutuse tõstmine nõuab riigi sundi

Töötaja tervise säilitamisel on vajalik ennetav tegevus. Tööõnnetuste kindlustussüsteemi rakendamine võimaldaks kindla summa suunata ennetavasse tegevusse, mille tulemused oleksid ettevõtjale reaalselt näha. Selge, et ettevõtjad ei taha suurendada maksukoormust teadmiseta, et sellest neile ka kasu tõuseb.

Tööohutuse probleemide sisulise küljega tegeleb suur osa tööandjaid praegu möödaminnes, mis näitab, et suhtumine ohutusse on jätkuvalt üleolev. Ohutust ei tähtsusta ka töötajad ise. Et olukorda parandada, peaks ohutust vaatlema tihedas seoses töötervishoiuga.

Ei saa nõustuda Tarmo Kriisi arvamusega, et statistilise vea parandamise eesmärgil ei tohiks tõsta ettevõtetel maksukoormust (PM, 12.08.). Kuidas on õnnetuste statistika seotud ettevõtte maksukoormusega? Viimased viis aastat on ohutuse käsitlemisel räägitud statistikast. Õnnetuste arv ei sõltu statistikast, vaid tehnoloogia tasemest, inimese temperamendist ja elatustasemest. See statistika on ju ka olemas ? näiteks on kättesaadav tervishoiuasutustes registreeritud vigastuste arv. Millised neist juhtusid tööl, saaks lihtsalt kirja panna. Kui ka kõik õnnetused registreeritakse ja neid ajakirjanduses kajastatakse, ei muutu töötingimused iseenesest ohutumaks. Probleemi lahendamisse tuleb suhtuda loovalt, näiteks riskihindamise kaudu töökohal. Sellele peaks järgnema tööinspektorite kontroll, et riskihindamine ka ettevõtetes läbi viiakse ning ohtude kõrvaldamisega tegeldakse.

Kui aga riigi seadusandlus endiselt ei toimi kohustusliku riskianalüüsi osas, pole lootustki töötingimuste paranemiseks väikese või keskpärase edukusega ettevõtetes või vähem populaarsetel ja samas ohtlikumatel erialadel. Sotsiaalministeerium on ära tõlkinud seadusandlikud aktid. Eesti eripära uute seadusandlike aktide vastuvõtmisel ei ole aga arvestatud, mis tingib seaduste madala rakendamise. Koolitus keskkoolis ja ülikoolis ning ennetustegevus töökeskkonnas on need hoovad, mis asja parandaksid.

Tööstressi põhjused ei ole ohtlik masin või halb valgustus. Stressi põhjused on valdavalt suhtlemises nii tööl kui kodus, isiklikud probleemid, samuti näiteks teel tööle saadud stress. Kutsehaigused ei ole Eestis probleem selles mõttes, nagu poleks tingimusi nende diagnoosimiseks. Pigem tuleks haigestumist töötajatele teadvustada ja kompenseerida haiguse algstaadiumis, mida meie süsteem ei võimalda. Üldiselt on töökeskkonna tingimused Eestis viimase viie aasta jooksul tunduvalt paranenud. Minu arvamus põhineb TTÜ ergonoomialabori läbiviidud töökeskkonnaalastel mõõtmistel ja riski hindamisel. Juba see, et üldse töötingimusi mõõdetakse ja üritatakse riskitaset määrata, näitab, et tööandja hoolib oma töötajatest. Töökeskkonna analüüsija on nagu perearst, kes peab tegelema kõikvõimalike küsimustega. Vestlustest töötajate ja tööandjatega tulevad kitsaskohad üsna ruttu välja.

Probleemide suurus ja olulisus sõltub töötajate vanusest; eakate ja noorte inimeste vaatenurgad on erinevad. Tundlike (allergiliste) töötajate arv on kasvanud, aga mitte ainult töötingimuste tõttu. Töökeskkonda ei sobi enam vaadata muust keskkonnast eraldatuna.

Keskkonnatehnika on üks populaarsemaid erialasid, mida õpetatakse kolmes riiklikus kõrgkoolis ja mujalgi, kuid töökeskkonna tehnika arendamise vajadust ei ole veel teadvustatud. Samuti ei ole suudetud luua töötervishoiu ja tööohutuse seadusest tulenevat tööohutuse-töötervishoiu fondi. Nõrk on ka ministeeriumide koostöö.

Ei saa lõpmatuseni viriseda ? kui tööandja raha anda ei taha, tuleb riigil leida teisi teid inimeste tervise säilitamiseks.

Autor: Piia Tint