Majanduskasvu võib hoogustada ka väike reform

Enamik majandusteadlasi usub praegu, et majandusli-ku heaolu alus on institutsiooniline kvaliteet. Rikkad riigid on kohad, kus investorid tunnevad end kindlalt, valitseb õigusriik, erasektori stiimulid on kooskõlas ühiskondlike eesmärkidega, raha- ja eelarvepoliitika on kindlalt põhjendatud, riskid maandatud sotsi-aalkindlustusega ja kodanikel ligipääs kodanikuõigustele.

Võrrelgem Venemaad ja Hiinat. Põhimõtteliselt kaitstakse Venemaal investorit täielikult eraomandi õigustega, mida realiseerib sõltumatu kohtusüsteem. Hiinas selline kaitse puudub, kuna eraomandit pole seaduslikult tunnustatud ja kohtusüsteem pole sõltumatu.

Ometi hinnati 90ndate teisel poolel Hiinat õigusriigina investorite poolt kõrgemalt kui Venemaad. See, et investorid tundsid end Hiinas paremini kaitstuna kui Venemaal, ei ole üllatus neile, kes on jälginud Venemaa õigussüsteemi arengut viimasel kümnendil. Oluline on siin lõhe seaduste ja selle vahel, kuidas neid tajutakse. Formaalne õigussüsteem vajab korruptsioonivaba sõltumatut kohtusüsteemi. Ses lõksus tundub Venemaa areng juba mõnda aega kinni olevat.

Kuidas on Hiina sest püünisest mööda hiilinud? Suurim erasektori investeeringute buum Hiinas toimus (90ndate keskpaigani) külaettevõtteis. Nende omanikeks olid tavaliselt omavalitsused ja eraettevõtjad olid valitsuse partneriks.

Süsteemi puhul, kus omandiõiguste kaitsel ei saa toetuda kohtutele, võib valitsuse osalus ettevõttes olla sundvõõrandamise vältimiseks üsna hea mehhanism. Siis võib tulevase kasumi ootus riiki rohkem distsiplineerida kui hirm juriidiliste sanktsioonide ees. Eraettevõtjad ei tundnud end kindlalt mitte seetõttu, et valitsus sundvõõrandamist vältis, vaid et kasumit jagades puudus tal sundvõõrandamise vastu huvi.

Unikaalset moodust soovitavate institutsiooniliste tulemuste saavutamiseks ei ole. Hiina võib pakkuda eraomandi näiliselt efektiivset kaitset hoolimata formaalsete õiguste puudumisest. Venemaa kogemus näitab midagi muud.

Hiina pakkus turustiimuleid pigem kahesuunalise majandusreformi kui tavaliselt soovitatud kõikehaarava liberaliseerimise kaudu. Põllumajanduses ja tööstuses ei saavutatud hinnaefektiivsust kvoote ja planeeritud assigneeringuid kaotades, vaid lubades tootjatel turuhindade ja kasumiga kaubelda. Väliskaubavahetuses ei jõutud avatuseni impordibarjääre vähendades, vaid majanduslikke eritsoone luues.

Ulatuslik institutsiooniline muutus ei ole hüppelise majan-duskasvu eeltingimus. Püsiv majanduslik lähenemine nõuab lõpuks küll kvaliteetseid institutsioone, alguses hoogustatakse majanduskasvu aga minimaalsete muudatustega institutsioonilises korralduses.

Peame eristama majanduskasvu stimuleerimist ja selle säilitamist. Tugevad institutsi-oonid on viimase puhul olulisemad. Kui kasv on käivitunud, muutub lihtsamaks eduspiraali säilitamine: kiire majanduskasv ja institutsioonilised muutused viivad üksteist edasi.

Kui poliitiliste liidrite suhtumine muutub rohkem turusuunitlust ja erasektorit toetavaks, mängib see majanduskasvu hoogustamisel sageli sa-ma olulist rolli kui institutsiooniliste reformide ulatus. Poliitikutelt nõuab nutikust majanduskasvu piirangute õigeaegne tuvastamine. Muidugi on lihtsam seda teha tagantjärele. Vaja oleks majanduskasvu diagnostikavahendeid, millega saaks näidata, millises punktis võib isegi väike reform kaugeleulatuvate tagajärgedega olla.

© Project Syndicate