Kreeta

Inimesed, kes elavad sel kaunil saarel, kannavad endas maailmavaadet, mida meie oma hallis eestimaises sügises võib-olla kõige enam vajaksime. Oskus elada ja elu nautida on kadestamisväärne. Kreetalased naudivad kõike oma umber ? päikest, sööki, jooki, inimesi. Kõik, mis elul anda, tuleb järele proovida juba täna, sest sa ei tea iial, mis homne tuua võib, on kreetalase elufilosoofia. Inimesed ei häbene rääkida kogu oma elulugu esimesele vastutulijale. Ja see elulugu võib olla kirev nagu seiklusromaan. Seda, et kaupmeeski võib osutuda filosoofiks, tõestas meile kohtumine Nikolaosega.

Nikolaos on elu jooksul seilanud merd, müünud kalliskive ning teeninud leiba profifotograafina. ?Ma armastan inimesi ning inimesed armastavad mind,? lausub ta säravi silmi ning tõstab meie terviseks klaasi rakit. ?Elu peab elama täie rinnaga ? kui tahan, siis joon, kui tahan, siis rändan. Milleks endale midagi keelata, elame ju ainult üks kord.? Jumalaga vastuollu Nikolaos oma hedonistlike vaadete tõttu minna ei karda. Kui oliivid on korjatud ning kauplus väljaspool hooaega suletud, läheb ta kuuks ajaks kloostrisse. ?Seal me oleme kahekesi ? mina ja Jumal, ja räägime oma asjad selgeks,? ütleb Nikolaos.

Nikolaos ning tema abikaasa Anastassia kutsuvad meid järgmisel päeval kauplusesse külla ning sel korral on meie auks kaetud laud ja tulel küpseb lambaliha. Meid on oodatud nagu vanu sõpru ja sellest tõelisest kreeka külalislahkusest jääb soe tunne veel kauaks hinge.

Maalilised vaated, kohalike sõbralikult uudishimulikud pilgud, kaupmeeste hõiked, päikesevarjus pikutavad roidunud koerad ning imehea kreeka salat ja majavein mõnes idüllilises tänavakohvikus jäävad meenutama jalutuskäike ühe vanema Kreeta linna, Hania tänavatel.

Linna seltsielu pulsiks võib pidada Veneetsia stiilis Vanasadamat, mis hämaruse saabudes muutub kihavaks promenaadiks oma arvukate restoranide, tulede sära ning sumedat mereõhku nautivate muretute ning rõõmsameelsete inimestega.

Tunnen, kuidas hingel hakkab hea, ning olen kas või ajutiselt omandanud kreeklaste oskuse tunda elust täit rõõmu, ilma et meenuks mõnigi kodumaale maha jäänud argimure.

Sellelt külalislahkelt saarelt jääb kindlasti hinge killuke Egeuse mere päikselist soojust ning helgust, mis aitab ehk kergemini üle elada põhjamaised rõsked ja hämarad sügisõhtud.

Mulle näis, et selline Kreeta maastik sarnaneb hea proosaga: hästi läbimõeldud, sõnaaher, vaba ülepakkumistest, jõuline ja ohjeldatud. Olulise andis ta edasi kõige lihtsamate vahenditega.Ta ei vigurdanud, ei kasutanud mingeid trikke ega retoorikat. Mida ta ütelda tahtis, seda ütles ta meheliku karmusega, ent nende karmide joonte keskel võis Kreeta looduses tabada ootamatut tundelisust ja õrnust ? tuuletuis mäelõhedes lõhnasid sidruni- ja apelsinipuud ning lõputust merest taamal hoovas ammendamatut poeesiat.

?Kreeta,? sosistasin, ?Kreeta?? Ja mu süda lõi kiiremini.

Nikos Kazantzakis ?Alexis Zorbas?