Õppurid aktiivsemaks!

Olles lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli transporditehnika insenerina ning seejärel jätkanud õpinguid Rootsis Göteborgis Chalmersi Tehnikaülikoolis logistika ja transpordi juhtimise magistriprogrammis, võrdlen kahe riigi haridussüsteeme ja logistikaprogrammide erinevusi.

Chalmersi Tehnikaülikool on koos Kuningliku Tehnikaülikooliga (KTH) Rootsi üks tunnustatumaid tehnikakõrgkoole. Osalesin rahvusvahelises transpordi ja logistika juhtimise magistriprogrammis, mis kestab 1,5 aastat ja koosneb neljast õppeveerandist kahe semestri jooksul ning ühest semestrist lõputöö kirjutamiseks. Õppetöö toimub inglise keeles.

Õpe on jagatud loenguteks, harjutustundideks, praktikaks ja grupitöödeks. Logistika ja transpordi õppekava koosneb ligikaudu kümnest õppeainest, mis on jagatud nelja veerandi vahel. Paralleelselt õpitavad ained on teineteisega seotud ja samu aspekte käsitletakse erinevate nurkade alt. Programm on koostatud koostöös Göteborgi Ülikooli majandusteaduskonnaga ja osa majandusliku suunitlusega õppeaineid võetakse läbi kahe ülikooli ühistööna. Nii moodustab õppekava terviku. Eestis jääb sageli õppekava ülesehitus segaseks ja tudengile selgusetuks, miks mõnda ainet tuleb üldse õppida.

Transpordi ja logistika juhtimise programm on segu tehnilistest ning majanduslikest erialaainetest ja ka üldisematest juhtimisel vajalikest õppeainetest.

Chalmersi õppetöö on üles ehitatud probleemipõhisele õppele. Teooriale lisatakse harjutustundide ja praktika käigus ka näiteid elust. Ülesanded on koostatud probleemidena, mida tuleb gruppides lahendada.

Logistikaprogrammi selgrooks on tarneahela kujundamise ja juhtimisega seotud teemad. Esimesel veerandil omandatud transporditehnika ja transpordimajanduse õppeained annavad põhja, millele toetudes keskendutakse teisel veerandil tarneahelat puudutavatele küsimustele. Paralleelselt õpitakse ka logistikaprobleemide modelleerimist ja simuleerimist.

Kolmandal ja neljandal veerandil õpetatakse aineid, mis täiendavad nii logistikateadmisi kui ka üldisi juhtimisalaseid teadmisi. Näiteks transpordi infotehnoloogiale ja logistika- ning keskkonnaküsimustele on pühendud eraldi õppeained. Linnalogistika, infrastruktuur ja projektijuhtimine kuuluvad valikainete hulka. Valikainetena on võimalik valida veel majandus- ja juhtimisaineid Göteborgi Ülikoolist.

Enamik õppeaineid on jaotatud teemade kaupa loengugruppideks, mille jooksul tavaliselt tehakse ka üks firmakülastus, et näha teooria rakendamist praktikas.

Lõputöö kirjutatakse soovitatavalt kahekesi. Teemaks on eelistatult mõne ettevõtte lahendamist vajav probleem.

Võrreldes TTÜd ja Chalmersit, võib leida mitmeid erinevusi. Esiteks kindlasti Rootsi üliõpilaste parem motivatsioon ja suurem aktiivsus suhtumisel õppetöösse. Õppeaja jooksul võis tunda väikest konkurentsimomenti kõigi õpilaste vahel, mis sundis alati endast parima andma. Kindlasti on sellise suhtumise taga ühelt poolt innustav õppekeskkond, teiselt poolt aga firmade otsene huvi üliõpilaste tegemiste vastu.

Chalmersil on koostöö ettevõtjatega. Näiteks firmad nagu Schenker, DHL ja SJ (Rootsi Raudtee) on suurimad logistikaosakonna rahastajad. Vastutasuna tegeleb ülikool firmadele olulise teadus- ja arendustööga ning varustab ettevõtteid kvalifitseeritud tööjõuga. Doktorante ja muid teadustöötajaid kasutakse konsultantidena ja ekspertidena.

Koostöö firmadega loob üliõpilastes tunde, et neid on vaja ja nende tegemised on olulised. Üliõpilastele korraldatakse erialaseid karjääripäevi, kus saab luua kontakte firmade esindajatega. Kord aastas toimub suurem mess. Enamikul ettevõtetest on välja kujunenud traditsioonid ja käivitatud programmid uute töötajate leidmiseks.

Eestis oleks vaja arendada koostööd firmade ja õppeasutuste vahel. Õppekavade koostamisel tuleks arvestada ettevõtjate reaalse vajadusega. Samuti oleks oluline firmade kaasamine õppetöösse külalisloengute ja firmakülastuste läbi. Tähtis on ettevõtjate toetus teadustööle.

Rohkem peaks rõhuma magistri- ja doktoriharidusele. Teisalt olen kuulnud, et paljudel Eesti ettevõtjatel oleks huvi toetada tehnikahariduse arengut, kuid sageli ei leidu piisavalt asjalikke ja toetust väärivaid projekte ülikoolides. Initsiatiiv koostööks peaks kindlasti tulema õppeasutuste poolt. Teadurid peavad ise leidma võimaluse, kuidas meelitada ettevõtjate raha oma projektidesse.

Eesti tehnikahariduses vajaks arendamist teoreetiliste ja üldainete seostamine erialaga. Vajalik on tudengile ära näidata teooriate ja õpetuste kasutamine praktikas. Kui TTÜ annab paljudes erialades tudengeile Rootsiga võrdväärse või paremagi teoreetilise ettevalmistuse, siis logistika valdkonnas ollakse Eestis veel algstaadiumis. Tegu on suhteliselt uue erialaga ja puudub kogemus. TTÜ puhul on minule veel siiani lõplikult selgusetu, millise teaduskonna alla logistika valdkond üldse kuulub.

Eesti logistikahariduse tulevik sõltub eelkõige sellest, kui palju suudetakse koolitada magistreid ja doktoreid, kes oleksid huvitatud oma valdkonna edasiarendamisest ja teadustööst ülikooli juures. Seades pikaajalisi eesmärke ja tegeledes süsteemselt ettevõtjate kaasamisega hariduse andmisesse, leitaks ka vajalikud ressursid nii teadustööks kui ka inimeste motiveerimiseks sellele tööle. Näiteks suur osa Rootsi doktoritest teeb teatud aja koostööd ülikooliga, saades selle eest ka korralikult tasustatud. Kõigist doktoreist ei peagi saama teadustöötajad, nad on arvestanud sellega, et andnud oma panuse ülikoolile, on neil võimalused suunduda tööturule või ettevõtlusesse.

Autor: Ansi Arumeel