Juhid ei taha enam vastutada ja otsustada

Viimasele juhtide stressiuuringule, mis valmis 2002. aastal TTÜs, vastas 169 juhti, kel oli vähemalt kümme alluvat. Uut uuringut on oodata tänavuse aasta lõpuks.

?Võrreldes 2002. aasta uuringut viis aastat varem läbiviiduga, torkab silma, et koguni viiendiku võrra kasvas nende juhtide arv, kes tahavad otsustamist enda kaelast ära saada,? kinnitab uuringu läbi viinud TTÜ professor Mare Teichmann.

?Kollektiivse mõtlemise poolest, kus ise ei taheta vastutada, paistavad silma ka teised postsovetlikud riigid, samuti Hiina ja Iraan,? võrdleb Teichmann ja avaldab arvamust, et meie juhtide elukvaliteet ei tohiks veel sel tasemel olla, et võiks minnalaskmismeeleolul tekkida lasta.

Olulise stressitekitajana toob Mare Teichmann välja ka tööalase tunnustuse ja tagasiside vähesuse ? näiteks noortel juhtidel on tagasiside puudumine stressor number üks. Samuti tunnevad tagasisidest ja tunnustusest puudust alluvad. ?Rääkisin kord ühes ettevõttes inimestega, kes kinnitasid, et nad on head töötajad. Kui ma küsisin, et kust te teate, et hästi töötate ? kas kiideti või maksti preemiat ?, siis nad vastasid, et ei, kiidetud pole ja preemiat ei ole samuti makstud, aga kaks kuud pole nad sõimata saanud,? jutustab Mare Teichmann ja lisab, et järelikult peetakse negatiivse tagasiside puudumist juba tunnustuseks.

Teichmann möönab, et stressist räägitakse meil küll aina rohkem, aga ennast käsile võtta ja elustiili muuta ei taheta. ?Panin tähele, et juhid kiitlevad oma heade puhkuse veetmise võimalustega, osteti näiteks uus skuuter. Aga kui küsida, kui palju selle skuutriga sõidetud on, siis selgub, et mitte eriti,? muigab ta.

Lõõgastumise vajalikkuse illustreerimiseks toob Teichmann näite ühest Inglise ajakirjast, mis uuris, kus tulevad juhtidel parimad juhtimismõtted: selgus, et vannis, koeraga jalutades ja habet ajades.

Stressiga toimetuleku valem ongi tema sõnul lihtne, aga raskesti täidetav. ?Esimene variant on muidugi see, et juht ei tee midagi ? see aga tuleb tema tervise ja alluvate närvide näol kinni maksta. Teine ja parem võimalus on esiteks muuta keskkonda ja teiseks muuta ennast,? õpetab Teichmann. Keskkonna muutmiseks soovitab ta analüüsida põhjuseid, miks tempo on kiire ja ärritajaid palju, ning siis vajalikud muudatused ellu viia.

Lisaks tuleb enda jaoks aega leida, et lõõgastuda, ning siin tuleb igaühel leida endale sobivaim variant ? näiteks sport, aiatöö või jalutuskäigud metsas. ?See ei lahenda küll probleeme, kuid aitab inimesel taastuda,? märgib Teichmann.

?Mida kõrgemal ametipositsioonil inimene on, seda suurem on ka stressioht. Juhtidel on suurem sisemine distsipliin ja enesekontrolli võime, seetõttu on ka nende emotsionaalne pinge suurem,? kinnitab psühhiaater Jüri O.-M. Ennet.

Ennet iseloomustab inimese keha kui mitmekihilist aurukatelt, milles pulbitsevad erinevad tasandid: emotsioonide tasand, vaimne tasand, kehaline tasand, sotsiaalne tasand. See lüli või tasand, mis neist kõige nõrgemaks osutub, annab end ka kõigepealt tunda. Näiteks keha tasandil võib probleemidest märku anda kõrgenev vererõhk.

?Kui tippjuht ei kasuta pingete maandamiseks erinevaid võimalusi ? olgu see siis sport, psühhoregulatsioon, lähisuhted ? siis tekivad neil häired kiiremini kui teistel,? rõhutab Ennet.

Tema sõnul on märgata, et juhtide emotsionaalne pinge tõuseb aasta-aastalt, sest aurukatlast ei osata paraku auru välja lasta.

?Konkreetne näitaja on surmakuulutused ? vaadake, kui palju mehi n-ö ennetähtaegselt sureb,? juhib Ennet tähelepanu ajalehtede lõpuosas platseeruvatele mustade kastidega rubriikidele.

Valehäbi, mis takistab inimestel psühhiaatri juurde minemast, on endiselt olemas. Ennet võrdleb psühhiaatri külastamist auto tehnohooldusega. ?Kui meil on hea auto, käime korrapäraselt tehnilisel ülevaatusel, kus spetsialist auto üle vaatab. Psühhiaatri juurde minek on nagu hinge tasandil ?tehniline ülevaatus,?? illustreerib Ennet ilmekalt.

Ta nendib, et paraku tullakse psühhiaatri juurde sageli siis, kui hingehädade ennetamiseks sobiv aeg on juba maha magatud.