Euroopa konkurentsiõiguses on oodata muutusi

USAs on ettevõtjad pideva ohu tõttu leida postkastist miljonitesse dollaritesse ulatuv kahjunõue kaotanud oma sõnavarast õnnetuse mõiste. Õnnetusi lihtsalt enam ei juhtu. Kõik võrdub aritmeetilise tehtega, kus muutujateks on võimalik hüvitussumma ja tõenäosusfaktor.

Enamiku Euroopa Liidu liikmesriikide kohtuvaidluste hulk ning väljamõistetavate kahjuhüvitiste suurusjärgud kahvatuvad USA kõrval. Eriti terav on see võrdlus lepinguväliste kahjujuhtumite (nt tervisekahjustuse tekitamine, isiklike õiguste kahjustamine), sh konkurentsivaidluste puhul.

90% konkurentsivaidlustest algatavad USAs eraisikud ja need lahendatakse tsiviilkohtutes. Euroopas on see arv täpselt vastupidine. Ainult 10% konkurentsiõiguse rikkumistest jõuab siin deliktiõiguse normide alusel lahendamiseks üldkohtutesse. 90% menetlustest viiakse läbi haldusmenetluse korras konkurentsiametites.

Euroopa Komisjoni lahkuv konkurentsivolinik Mario Monti rõhutas Euroopa konkurentsipäeval, 22. oktoobril Amsterdamis, et ELi liikmesriikides oleks siseturu konkurentsikeskkonna parandamiseks ning tarbijate huvide paremaks kaitseks vaja enam tähelepanu pöörata eraõiguslikule konkurentsivaidluste lahendamisele.

EK on edasiste tegevussuuniste täpsustamiseks asunud koostama nn rohelist raamatut. Muudatuste vajadust põhjendatakse väitega, et eraõiguslik vaidluste lahendamise kord võimaldab tekkida avalikul kohtupraktikal. See lubab ette-võtjail paremini hinnata, kas mingi toiming või kokkulepe võib olla käsitletav konkurentsiõiguse normide rikkumisena, ning paremini ette näha võimaliku kahjunõude suurust.

Samuti leitakse, et see on vajalik heaoluühiskonna majanduse põhimõtetest tulenevalt, mis rõhutavad, et avalikke ressursse tuleb kasutada ainult avalikes huvides, mitte eraettevõtja huvide kaitseks konkurentsiõiguse rikkumiste menetlemisel.

Tähelepanelikuks peaks ettevõtjad tegema hoopis kolmas põhjendus. EK töögrupp leiab, et vaidluste lahendamine tsiviilkohtus lihtsustab kahjusummade sissenõudmist ja annab parema kaitse kahjustatud isikule. See väide peaks teravdatud tähelepanu pälvima praegu liikmesriikides toimuvate reformide valguses.

Nii on Saksamaal koostatud konkurentsiseaduse muudatused, mille jõustumisel antakse võimalus kahju suurus määrata muu hulgas rikkuja kasumi järgi, mitte ainult kahjustatud isiku otsese varalise kahju järgi. Viimane seisneb konkurentsiseaduse rikkumiste puhul tavaliselt saamata jäänud tulus, mida on seni olnud keeruline tõendada.

Hollandis on parlamendi menetluses massikahjude kollektiivse kokkuleppemenetluse seadus, millega võimaldatakse kohtuotsusega määrata kollektiivse kokkuleppe tingimused, mis kohalduvad automaatselt kõigile kahjustatud isikute grupi liikmetele.

Mitmes liikmesriigis on olnud arutelu all tõendamiskoormise tasakaalu muutmine konkurentsiasjades. Täna peab kahjustatud isik enamikus liikmesriikides (ka Eestis) tõendama konkurentsiseaduse rikkumise, kahju tekkimise ja põhjusliku seose nende vahel, mõnes riigis ka kahju tekitaja süü.

Nii võib aga näiteks turgu valitseva ettevõtja käitumise seadusvastasuse või varjatud kartellikokkuleppe sõlmimise tõendamine olla tõendite kättesaamatuse tõttu pea võimatu. Sellistel juhtudel on tõstatatud küsimus, kas poleks efektiivsem ja õiglasem panna tõendamise kohustus hoopis kahju tekitajale. Tema peaks tõendama, et on tegutsenud seadusega lubatud piires.

Seega võib öelda, et ELi riigid on astumas jõulisi samme tsiviilkohtusse jõudvate konkurentsivaidluste arvu ning kahju tekitaja vastutuse suurendamise suunas. Viimane muutus tuleneb sellest, et peale rikkumise lõpetamist kohustava haldusakti ja avalik-õigusliku trahvi või sunniraha hakkab Euroopa ettevõtjat üha tõenäolisemalt lähiajal ähvardama ka reaalne tsiviilõiguslik kahjunõue, mille võimalikud summad võivad tõendamise lihtsustumisel liikuda USA näitajate suunas.

Eesti on Euroopas toimuvast konkurentsiõiguse reformimise diskussioonist seni kõrvale jäänud. Mainitud muudatuste kavandamisest Eesti konkurentsiseadusesse pole kuulda olnud. Ettepanekud vääriksid siiski analüüsimist ? Eestil on ELi liikmesriigina samuti õigus ja kohustus muudatuste elluviimisel sõna sekka öelda.

Vältida tuleb olukorda, kus Eesti peab jõustama radikaalsed muudatused avalikku arutelu pidamata ja ettevõtjate arvamusega arvestamata. Samas tuleb Euroopa ja Eesti reformimeelseid õigusloojaid manitseda ettevaatlikkusele, et me poleks pärast muudatuste jõustamist olukorras, kuhu on täna jõudnud USA õigussüsteem.