Pakendimonopolistid

Kui äri enam ei kanna ja turul tuleb tugevamalt konkureerima hakata, tekib paratamatu ihalus monopoliks muutuda. Monopoliihalust on Euroopasse liitumise järgselt Eestis aina juurde tulnud. Moesõnaks on saamas mure keskkonna pärast ja roheline mõtlemine. Sageli ei pea neist rääkijad muud silmas kui vajadust taas mingi kauba hinda tõsta ja turgu kentsakamal moel kontrollida.

Oleks arukas, kui ühtpidi kodanikud oma plastikpakendid (pudelid, kotid, karbid) taaskasutusse suunaksid. Plastik, paber ja alumiiniumplekk on lihtsal moel järgnevasse kasutusse suunatav, ollus peab arukalt kokku kogutud olema. Juba täna leiab prügisorteerimismehhanismis enamik plastjäätmeid tee tooraineks. Kui kodanikud vaevuksid lagunevad orgaanilised jäätmed ja mittelagunevad tahked jäätmed kas või kahte kasti jagama, võiks prügiäri konkureeriva ettevõtmisena üleval hoida piisavalt hästi. Vaid konkurents on äraproovitud võte hindade kontrolli all hoidmiseks. Kõrgel püsivad nafta- ning gaasihinnad hoiaksid prügisorteerimisettevõtteid usinalt prügivoogudest plastikut noppimas. Veelgi arukam oleks, kui ühekordsete plastikpakendite osakaal väheneks.

Selles lootuses (või siis Euroopa prügimoe suundumusi järgides) meisterdatigi keskkonnaministeeriumis valmis uus pakendiaktsiisi seadus, mis kehtestaks näiteks plastikpudelitele sellise tagatisraha, et inimesed need teadaolevatesse kogumispunktidesse tooksid. Mõistagi tekitab see korraliku sotsiaalse surve neile, kes pudelite kogumisest ja toorainena mahamüümisest end tänagi elatavad.

Teine mure on, et tagatisraha peab olema päris krõbe, et kodanik tühja plasttaarat kogumispunkti viima hakkaks, kõrgem kui selle pudeli omahindki. Selline olukord aga ahvatleks erinevateks kuritarvitusteks: ettevõtlikel oleks kiusatus puhuda kogumispunktidele tühje pudeleid.

Kuna riik pudelile kleebitava pakendiaktsiisi tunnusmärke ise trükkida ei tahtnud ning nende käibe kontrollimist enesele oluliseks ei pidanud, siirdus see eraettevõtjate kätte. Nagu öeldud, on kõrgete toorainehindade tõttu tänagi suurem jagu pakendiplastikust kokku kogutud ja taaskasutusse saadetud. Riigi agarus on tekitanud olukorra, kus kaks organisatsiooni ? äriühinguna toimiv Coca-Cola, Saku ning Tartu õlletehase loodud OÜ Eesti Pandipakend ja mittetulundusühinguna erinevate äriühingute asutatud Pakendipunkt ? on omavahel piike murdmas.

Eesti Pandipakendi ettekujutuses peaks igal plastpudelil olema tootja triipkood, mille alusel kodanikule tagatisraha välja makstakse. Keskkonnaministeeriumi ettekujutuses peaks selliseid pudelivastuvõtumasinaid olema rohkem kui täna on Eestis pangaautomaate ? tuhandeid! See võiks aluse panna järjekordsele mõttetule ärile, mis liigutab meid suunas, kus pakenditega toimetulek on kallim kui kaup ise. Süsteem teeb murelikuks ka muud joogimüüjad, kui nende kaubakäive triipkoodi kaudu suurte konkurentide silme alt läbi hakkab jooksma. Pakendipunkti ettekujutuses piisaks turvalisest hologrammist, mille olemasolul tagatisraha välja makstakse ? kõigis neis kohtades, kus tänagi taarat vastu võetakse. Ka on mittetulundusühing oma ülesehituselt mõnevõrra läbipaistvam kui äriühing.

Tegemist on järjekordse näitega, kuidas jäljendamis- ja katsetamishimulised ametnikest haldusõpipoisid on poliitikutest seppade silma all järjekordse käkiga hakkama saamas. Kui lihtne asi on peaaegu toimimas, tuleb katsetada keerukamat ? äkki seegi õnnestub toimima panna. Tarbijale jääb aga järjekordne inflatsiooni tõus ning poliitikute kaagutused, kuidas taas keskkonda on kaitstud. Kahest tagatisraha mehhanismist eelistab riik suurt, kohmakat ja monopoolset. Millest muidu venitamine asjakohaste seaduste vastuvõtmisega? Kui Postimees andis oma aasta inimese auhinna Eesti sõdurile Iraagis, siis tegelikult pälviks sama ka väike ja keskmine ettevõtja Eestis eneses.