Energeetika peab pöörduma säästva arengu teele

Kõik looduslikud protsessid toimuvad energia osavõtul, mille käigus see siirdub ühest liigist teise. Seejuures energia koguhulk ei vähene. Kuid loodusseaduste kohaselt on võimatu energiat juurde toota, kuigi tavalises kõnepruugis vahel nii öeldakse. Küll aga saame energia muundamisprotsesside käigus toota mõnda energia liiki, näiteks soojust ja elektrit. See tegevus kuulub energeetika valdkonda.

Inimkond on õppinud loodusvarasid, sh maapõues leiduvaid energiavarusid oma huvides kasutama. Kui suured need ka poleks, varem või hiljem saavad need ikkagi otsa. Näiteks naftavarude jätkumist hinnatakse vaid mõnekümneks aastaks.

Maakeral on elu tekkinud ja arenenud päikesekiirguse toel. Astrofüüsikud on selgitatud, et sama intensiivsusega kiirgab Päike veel miljardid aastad. Seetõttu käsitletakse tema kiirguse abil maakeral toimuvaid protsesse uuenevatena. Energeetika seisukohalt huvipakkuvad nähtused nagu otsene päikesekiirgus, tuul, veejõud, maapinna soojus ja biomassi kasvamine moodustavad muu hulgas taastuva energiaallika. Seetõttu võimaldab nende oskuslik kasutamine inimkonnal heal tasemel veel kaua eksisteerida.

Suhteliselt kergesti kättesaadavate fossiilsete energiakandjate, mida praegustes tingimustes enam juurde ei teki, suuremahuline kasutamine on küll oluliselt aidanud kaasa ühiskonna tehnilise külje arengule, kuid samas ka märkimisväärselt mõjutanud looduskeskkonda. Seetõttu on süvenemas arusaamine, et inimkonnale sobivate keskkonnatingimuste säilitamiseks tuleb minna üle säästvale jätkusuutlikule arengule. Tõsi, seni veel paljud inimesed ja ettevõtted mõtlevad ja tegutsevad põhimõttel ?pärast mind tulgu või veeuputus?. Kliimaasjatundjad ütlevad, et taolise mõtteviisi kestmisel nii ka juhtub.

Energeetika arendamine säästva jätkusuutliku arengu poole on seotud taastuvate energiaallikate ulatusliku rakendamisega. Siinjuures tekivad loomulikud küsimused: 1. kas meil jätkub vajalikul hulgal (see mõiste vajab muidugi ise täpsustamist) taastuvaid energiakandjaid, 2. kas tehnika võimaldab neid kasutada ja 3. kui suurt hinda see kõik maksab.

Maailmas toimub juba pikka aega neil teemadel aktiivne diskussioon. Üks foorum, kus neid probleeme Eestis arutatakse, on taastuvate energiaallikate uurimise ja kasutamise konverentsid (TEUK), mis toimuvad kord aastas.

Viimatisel TEUKil märgiti, et meile on suureks eeskujuks Taani ? nii teaduslike uuringute, tuuleenergeetika tööstuse arendamise kui ka elektrituulikute kasutamisega. Selle alaga on Taanis seotud 20 000 töötajat.

Kui maailma tuulevõimsus 2003. aasta lõpus oli 40 000 MW, siis 2012. aastaks on kavas saavutada tase 160 000 MW. Ka Eesti peab selles töös aktiivselt osalema hakkama!

Eestis on viimase 15 aasta jooksul liiga vähe tähelepanu pööratud taastuvate energiaallikate kasutamisele. Loodetavasti nüüd, kui oleme Euroopa Liidus, see areng kiireneb, sest teistele järele teha on lihtsam.

Euroopa Liit on taastuvate energiaallikate kasutamises maailmas selgelt liider ning nende rakendamine pole ELis mitte üksnes võimalik ja soovitatav, vaid lausa kohustuslik. Paraku on Eesti selles vallas kõrvuti Maltaga viimastel kohtadel. Meie metsa-, turba- ja muude varude juures ei ole see sugugi loomulik. Eesti ei tohiks edaspidi piirduda deklaratsioonidega, vaid peaks hoolega hakkama taastuvenergeetikat rakendama.

Põlevkivijaamade töö, sh katelde renoveerimise tulemuste hindamiseks on vaja tellida rahvusvaheline ekspertiis. Ja seda tuleks teha enne, kui langetatakse kaalukaid energeetika arendamise otsuseid.