Kas maksuintress on põhiseadusega vastuolus?

Oma maksukohustuse täitmisega viivitanud maksumaksja peab tulenevalt maksukorralduse seadusest lisaks maksusummale tasuma ka intresse. Ehkki raha hinda väljendav rahaturu intressimäär on viimastel aastatel kordades langenud, püsib maksuintressi määr vankumatult eelmises aastatuhandes.

Intresside teema on lähiminevikus maksumaksjaid ja juriste korra juba tõsiselt raputanud, kui Riigikohus 2002 tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks intressimäära üle otsustamise delegeerimise rahandusministri pädevusse.

Samas lahendis arutas Riigikohus muuhulgas intresside olemuse ja eesmärkide üle, küsides sellekohast seisukohta ka õiguskantslerilt, Riigikogu rahanduskomisjonilt ja Rahandusministeeriumilt.

Nii on Riigikohus oma lahendis 3-4-1-8-02 väljendanud seisukohta, et intress kujutab endast sisuliselt ka viivist maksumaksja või maksu kinnipidaja viivituse eest maksusumma tasumisel või ülekandmisel. Intressi kehtestamise eesmärgiks on nii riigi varaliste huvide kaitsmine kui ka maksumaksja ja maksu kinnipidaja motiveerimine täita rahalisi kohustusi riigi ees õigeaegselt.

Samas asjas on menetlusse kaasatud õigukantsler väljendanud seisukohta, et maksuintress on maksuõigussuhtest tulenev kõrvalkohustus, mille eesmärk on hüvitada kreeditorile seoses võlgnikupoolse viivitusega saamata jäänud tulu.

Samuti menetluses osalenud justiitsminister on leidnud, et intress ei ole ka karistuslik trahv, vaid sunnivahend- mittekaristuslik rahaline mõjutusvahend, mille eesmärgiks on tuletada subjektile meelde kohustust täita tal lasuvad varalised kohustused tähtaegselt.

Rahandusminister oli seisukohal, et intress ei ole maks, vaid viivitusega tekitatud kahju hüvitis.

Alates 1994 on rahandusministri määruste alusel kehtinud järgmised maksuintressi määrad: alates 1994 0,15% päevas ehk 54,75% aastas; alates 1996 0,12% päevas ehk 43,8% aastas ning alates 1998 kuni maksuintressi määra sätestamiseni maksukorralduse seaduses 0,07% päevas ehk 25,55% aastas.

Lühikesel perioodil 1.10.1998 ? 15.01.1999 oli intressimääraks seoses niinimetatud Vene ja Aasia majanduskriisiga 0,035% ehk 12,775% aastas.

Maksuintressi määr alates 1998 kuni käesoleva ajani, see on viimased seitse (!) aastat, on püsinud pea muutumatuna, vähenedes 0,07-lt protsendilt päevas 0,06%-le.

Aasta baasil tähendab see intressimäära 21,9% .

Eelnevalt viidatud kohtuasja kaasatud Riigikogu rahanduskomisjoni seletuse kohaselt oli intressimäära kehtestamise delegeerimine ajendatud soovist anda rahandusministrile võimalus intressimäära lihtsamaks alandamiseks.

Nagu näha, on rahandusminister perioodil 1994-1998 talle antud õigust intresse muuta ka suhteliselt aktiivselt kasutanud, pärast seda pole aga majanduses toimunud muutustele maksuintressimäära langetamisega praktiliselt reageeritud.

Intressimäär on ebaproportsionaalne maksuintressi eesmärgiga ja seetõttu tõenäoliselt põhiseadusega vastuolus.

Eelnevalt tsiteeritud autoriteetsetest seisukohtadest nähtub, et maksuintressil on kaks põhilist eemärki, esiteks hüvitada kohustuse mitteõigeaegsest täitmisest saamata jäänud tulu ehk maksta tasu võõra raha kasutamise eest ning teiseks, maksumaksja motiveerimine täita rahalisi kohustusi riigi ees õigeaegselt.

Taoliste üldiselt tunnustatud eemärkide saavutamiseks on kohane maksuintresside määra muutmine kooskõlas rahaturul toimuvate muudatustega.

Artikli autor leiab, et maksukohustuse mitteõigeaegsest täitmisest saamata jäänud tulu hüvitamine maksuintresside kaudu on kohane määral, mis on ligilähedases vastavuses rahaturu ( laenu ) intresside määraga. Kui maksuintressi määr ületab kordades rahaturu intresse, ei saa rääkida saamata jäänud tulu kompenseerimisest ehk tasu maksmisest raha kasutamise eest.

Teine mainitud eesmärk, maksumaksja motiveerimine kohustuste õigeaegsele täimisele, on samuti saavutatav järgides rahaturul toimuvaid muudatusi. Seejuures tuleb möönda, et maksuintressi määr peaks olema mõnevõrra kõrgem rahaturu intressitasemest, seda eesmärgil, et välistada riigilt maksude õigeaegse mittetasumise kaudu soodsalt ja lihtsustatud korras krediidi võtmist. Samas ei ole ka teise vaadeldava eesmärgi saavutamisel kohane vahend rahaturu intressidest kordades kõrgem maksuintressi määr.

Nagu eelnevalt kirjeldatud, on rahandusminister langetanud intresse teatud korrelatsioonis Eesti rahaturul toimunud muudatustega. Ka eelnevalt tsiteeritud rahanduskomisjoni seisukohta maksuintressi määra langetamise vajalikkusest tuleb vaadelda läbi rahaturul toimunu prisma, mõistes seda kui üleskutset langetada maksuintresse kooskõlas rahaturul toimuva intresside langusega. Paraku pole Riigikogu iseenda eelnevalt tsiteeritud sõnade järgi ajast, kui otsustamispädevus minstrilt seadusandjale üle läks, kahjuks pidanud vajalikuks toimida.

1994 oli intressimäär laenuturul 40-50 % ja rohkem, mistõttu maksuintress oli rahaturu intressist suurem mitte enam kui 20-30%. Seejärel on rahaturu intressid pidevalt langenud, millele rahandusminister on varasematel aastatel opratiivselt reageerinud maksuintressi langetamisega. 1998 kui maksuintressi määr langetati 25,55%-ni, oli rahaturu intressiks ligikaudu 16-18%, mis tähendab, et maksuintressi määr ületas rahaturu intressi määra 30-50%.

Käesolevaks ajaks on rahaturu intressid langenud tasemele 3-5% aastas, maksuintressi määr on jäänud aga tasemele 21,9 % aastas, ehk maksuintressi määr ületab rahaturu intresse 500-800% !

Eeltoodust järeldub üheselt, et olukorras, kus maksuintressi määr ületab rahaturu intresse mitte näiteks kolmekümne kuni viiekümne protsendi võrra, vaid viie kuni kaheksa kordselt, ei saa rääkida intresside üldiselt tunnustatud eesmärkide täitmisest.

Järelikult ei hüvitata ülemäära kõrgete maksuintresside tasumisega mitte riigile saamata jäänud tulu, vaid tegemist on riigipoolse põhjendamatu rikastumisega. Maksukohustuslase aspektist ei ole aga tegu mitte tema motiveerimisega kohustuse õigeaegsele täitmisele, vaid ebakohase ning mitteproportsionaalse vahendiga, mis on minetanud kõrvalkohustuse olemuse ja muutunud karistusiseloomuga sanktsiooniks.

Õigusriigile on haldusmenetluses iseloomulik ja kohustuslik propoprtsionaalsuse põhimõtte järgimine. Riigikohus on oma lahendites, sealhulgas lahendis nr.3-4-1-6-2000, korduvalt rõhutanud, et kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed saavutatava eesmärgiga. Viidatud lahendis märgib Riigikohus samuti, et proportsionaalsuse põhimõttega peab arvestama mitte üksnes õiguse kohaldaja, vaid ka seadusandja. Maksuintressi säilitamine praegusel tasemel ei ole proportsionaalne vahend eespool kirjeldatud soovitud eesmärkide saavutamiseks. Seetõttu on maksukorralduse seaduse § 117, mis sätestab intressimääraks 0,06 % päevas, vastuolus põhiseaduse § 11 toodud proportsionaalsuse põhimõttega, sundides maksumaksjat maksma rohkem, kui põhiseaduse sättest ja mõttest tulenevalt peaks.