Keskkonnakaitse või säästev areng?

On aeg hakata säästvat arengut mõistma laiemalt kui keskkonnakaitset ja selles suunas liikumist juhtima. See on riigi ainuvõimalik tee. Keskkonnakaitse on vaid tagajärgedega sõdimine, alustada tuleb põhjustest, elulaadist.

Keskkonnakaitse või säästev areng? See küsimus tekkis pärast 27. aprillil TTÜ aulas toimunud esindusliku keskkonnafoorumi avasõnu ja keskkonnakaitse lõimumise teemalise sessiooni ettekannete kuulamist.

Keskkonnaministeeriumi asekantsleri ettekandest kuulsime, et keskkonnakaitsele on Euroopa Liit tähelepanu pööranud ammu, esmalt piirkontsentratsioonide ja emissiooninormide kehtestamisega ning seejärel edasi Maastrichti ja Amsterdami lepingu, Lissaboni strateegia kaudu. Ametnik esitas ka säästva arengu võtmeküsimused: inimeste tervis, kliimamuutused, puhas energia, loodusressursside säästev kasutamine, sotsiaalne tõrjutus, vaesus, rahvastiku vananemine ja pensionikulud, maakasutus ja piirkondlik areng. Saime teada, et kõigele on mõeldud, kõik on ELis kontrolli all.

Juba Rio de Janeiros vastu võetud 21. sajandi arengustrateegia Agenda-21 ütleb, et elukeskkonna allakäigu peapõhjus on inimeste valed väärtushinnangud, vale elulaad; arenenud riigid ei tohi keskenduda tarbimisele, arengumaad liigtarbiva elutaseme saavutamisele. Peamine on evitada uued elukvaliteedi kriteeriumid, mille puhul elukvaliteet ei lange, kuid ei tarbita loodusvarasid hukutaval viisil.

Meenutan, et Eesti valitsus on koostanud riikliku arengustrateegia ?Säästev Eesti 21?, mis seab neli eesmärki: rahvuskultuuri areng, heaolu, ühiskonna sidusus ja ökoloogiline tasakaal. Nende järgimine on paremas kooskõlas Agenda-21s näidatud elukeskkonna allakäigu põhjuste mõju allasurumisega kui ELi lepinguis sõnastatud võtmeküsimused.

Kõnealuse ürituse nn diskussioonis kõlasid küll arvamused, et tarbimine on keskkonnaprobleemides määrav, et meedia surub meile peale liigtarbimislikku elulaadi jms. Aga vaid riikliku arengustrateegia üks autoreid Mati Heidmets mainis strateegiat, teiste jaoks näib see olevat tundmatu.

Jälle nägime, et rahandusministeerium mõtleb küll mõne säästvat tarbimist soodustava maksumehhanismi rakendamisele, sotsiaalministeerium tegeleb inimeste tervise kaitsega, keskkonnaministeerium looduskaitsega, kuid süsteemset tegevust ei toimu.