Põllumaade metsastamine ei leevenda saetööstuse süvenevat toorainepõuda

Praegu toimuva metsastamise reaalne mõju Eesti metsatööstuse arengule on eeldatavalt marginaalne, sest isegi kui Eesti metsatööstuse ressursinõudlus jääb praegusele tasemele, ei suuda ka lähiaastatel istutatud ja umbes 70 aasta pärast raieküpseks saav mets katta palgidefitsiiti.

Metsatööstuse ressursi­kasutamise planeerimise puhul on aga äärmiselt kriitiline, et metsastamise tulemusena suurenevat metsamaa pindala ei kasutata kui argumenti niigi viimase piirini paisutatud raiemahu suurendamiseks.

Erinevalt Eesti riiklikust toetusest antakse ELi toetust ainult vähemviljakate maade metsastamiseks. Arvestades Eesti metsanduskultuuri, võib eeldada, et lõviosa istutatavatest puudest moodustavad arukask, kuusk ja mänd. Nimetatud liikidest on haiguse- ja tormikindlamad mänd ja arukask. Suhteliselt riskantne on endistele põllumaadele kuuse istutamine, mis parasniisketel ja eriti aluselise reaktsiooniga muldadel kipub kiirelt nakatuma juurepessu. Kuuse puhul on risk seda suurem, mida viljakama mullaga on tegu. Kindlasti võiksid metsastajad plaanida ka teatud hulga laialehiste puuliikide (tamm, pärn, jalakas) lisamist istutusplaanidesse. Nende liikide istutamine tagab metsaelustiku suurema liigirikkuse ja parema tervise.

Rajatavate kultuuride loodusläheduse seisukohast tuleb kindlasti eelistada külvi istutusele, kuid toetustega kaasnevaid bürokraatianõudeid arvestades pole see arvatavasti realistlik. Kultuuride rajamisel võiks aga vältida puude sirgetesse ning paralleelsetesse ridadesse istutamist, selle asemel võiksid eri liiki puud kasvada grupiti või juhusliku mustriga. Kindlasti ei tohiks rajatavate puistute raieringid sõltuda ainult majanduslikest kaalutlustest, vaid arvestama peab ka piirkonna ülejäänud metsadeseisukorda ning raiumise mõju piirkonna elustikule ja elukeskkonnale.

Metsastamise tulusus maainimese jaoks sõltub eelkõige metsastatava maa viljakusest. Kui maa on väheviljakas, siis võib metsastamine teatud tingimustel osutuda parimaks lahenduseks. Viljaka maa korral ei saa metsastamist lugeda pikemas perspektiivis tulusaks tegevuseks. Metsakasvatuse madal rentaablus (3?5%) on üldteada ja põllumajandusest saadava tuluga ei ole see võrreldav. Seega peaksid metsastajad mõtlema, kas järgmise viie aasta garanteeritud sissetulek toetuste näol kompenseerib selle, et järgmise umbes 70 aasta jooskul saadakse sama maa pealt tulu heal juhul kaks korda, aga kulusid kantakse seejuures pidevalt.

Autor: Kaupo Kohv