Analüüs avab tootlikkuse tõusu pidurid

Tootlikkuse analüüs on tootlikkuse mõõtmise järel tootlikkuse tervikliku juhtimissüsteemi teine etapp.

Tootlikkuse analüüs peab avama põhjused, mispärast on ettevõtte tootlikkus tõusnud või langenud. Tootlikkust peab analüüsima vastavuses tootlikkuse mõõtmisel kasutatavate näitajate ja mõõtmiskohtadega.

Tootlikkuse analüüsi võib teatava tinglikkusega jaotada kaheks: tootlikkuse lihtanalüüs ehk hindamine ja teguranalüüs. Hinnata ja analüüsida saab nii tootlikkuse absoluutset taset kui ka kasvu protsentides. Seda raskendab vajaliku informatsiooni kättesaadavus ning analüüsiks vajaliku tarkvara olemasolu.

Tootlikkuse analüüsimisel on üheks keskseks probleemiks tegurite määratlemine. Igas ettevõttes on tegurite eripära, millest tulenevalt valitakse sobiv analüüsi metoodika. Kuid üldiselt võib tootlikkuse tegureid rühmitada ettevõttesisesteks (juhitavateks) ja -välisteks (mittejuhitavateks) teguriteks ning tootlikkusnäitaja sisendi ja väljundi ning protsessi teguriteks.

Eelistada tuleb muidugi mõõdetavaid tegureid ja vältida nende kordusarvestust. Iga teguri juures võivad olla teatavad ärakasutamata või halvasti kasutatud võimalused tootlikkuse tõstmiseks, mida analüüs peakski avama. Tüüpilised ettevõttesisesed tegurid on tehnika ja tehnoloogia, materjalid ja energia, produkt ja tootearendus, tootmiskorraldus, personal ja töökorraldus jm. Välised tegurid on looduslik-klimaatilised tingimused, riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika, konkurents turgudel, riigi (regiooni) infrastruktuur jm.

Tootlikkuse analüüs peab andma baasinfo tootlikkuse kasvu planeerimiseks.