Elage kaua ja hästi

Kaua elamine on üks meie sügavamaid soove ning meditsiini ja majanduse areng annab lootust selle täitumiseks. Mõned teadlased väidavad, et inimese keskmine eluiga võib sajandi keskpaigaks ulatuda 90 või enama aastani. Mis juhtub, kui meie soov täitub? Mis kasu on pikast elust, kui me ei suuda oma elustandardit säilitada?

Suurim probleem pikaealiste arvu suurenemise planeerimisel on see, et me ei tea, kas see tegelikult juhtub.

Oodatav eluiga võib sajandi keskpaigaks olla üksnes 80 eluaastat, kui meditsiini areng ei täida lootusi. Kui võtame vastu otsuseid, arvestades inimeste pika elueaga, mis hiljem lühikeseks osutub, oleme tohutult väärtuslikke majandusressursse raisanud. Kui pikema elueaga ei arvesta, määratakse paljud vanurid vaesuses virelema.

Kõigis riikides sõltub majanduse suund pikaealiste hulgast. Suur vanade inimeste hulk tähendab paljusid inimesi, kes soovivad elada teatud asukohtades, otsides teatud tüüpi elukvartaleid ja tarbides teatud tüüpi teenuseid. Nõudmise demograafiast sõltuvad nii edukate ettevõtete tüübid, ehitatavad hooned kui ka vajatav teadus- ja arendustöö.

Sama kehtib ka maailmamajanduse kohta. Jeremy Siegel väidab oma raamatus ?The Future for Investors?, et riikide erinevused eluea pikkuses mõjutavad erinevusi jõukuse määras, olles peamine riikidevaheliste majandussuhete määraja. Pikaealisus võib oluliselt mõjutada kaubavoogusid: riigid, kus tulevikus eeldatakse suhteliselt suurt vanurite arvu, peaksid praegu hoidma väliskaubanduse ülejääki ja hiljem selle puudujääki.

Pensioniealised vajavad eluaegseid rendiseid ? lepinguid, mis pakuvad stabiilset sissetulekut nende elu lõpuni ?, et kindlustada end üle jõu elamise vastu.

Kui pikaealisuse risk puudub, st kui on kindlalt teada, et tulevikus võidakse surra ükskõik millises eas, võivad pensionifondid paljudele inimestele eluaegseid rendiseid pakkuda, investeerides nende vara erineva kustutusajaga võlakirjadesse, et maksta iga aasta välja täpselt õige summa.

Kui inimesed elavad keskmiselt eeldatust kauem, ei saa pensionifondid seda aga teha, kuna nad riskivad raha otsasaamisega. 60aastaselt pensionile jäävate inimeste jaoks on tohutu vahe, kas nad elavad 80- või 90aastaseks. Viimasel juhul tuleb neile väljamakseid teha poole pikema aja jooksul.

Seetõttu ei paku erafirmad elurendiseid soodsate koefitsientidega, sest nad ei ole kindlad, et suudavad lubadused täita, kui neil pole kapitali vajalikust märkimisväärselt rohkem.

Õnneks hakkavad pikaealisuse riskiga tegelema finantsturud. Novembris 2004 teatas Euroopa Investeerimispank (EIP), et annab koostöös erapangaga BNP Paribas välja maailma esimese pikaealisuse pikaajalise võlakirja.

Võlakirjad kustutusajaga 25 aastat maksavad aastas välja 50 miljonit naela korda Inglismaa ja Walesi meessoost elanikkonna protsent, kelle vanus 2003. aastal oli 65 eluaastat ja kes antud aastal veel elavad. Näiteks kui pärast emiteerimist on veel elus 80% meestest, makstakse välja 40 miljonit naela, kui 20 aasta pärast on elus ainult 40% meestest, siis 20 miljonit.

BNP Paribas lootis emiteerida võlakirju koos Suurbritannia pensionifondiga, kuid siiani pole emissioon täielikult märgitud.

Ostjad on aeglased otsustama, kuna usaldusisikud, fondijuhid, konsultandid ja tööandjatest sponsorid peavad uskuma hakkama, et uus idee sobib kokku nende usalduskohustustega. Pole ka selge, kas EIP saab edaspidi edasikindlustajatelt abi riskide juhtimisel, mida ta endale neid võlakirju välja andes võtab, edasikindlustajad ei näe, kuidas nad saaksid riske täielikult turvata.

Pikaealisuse võlakirjade aeglane käikulaskmine osutab olulisele probleemile: kas me tegelikult saame pikaealisuse riski vähendada? Kui kõiki mõjutab pikaealisuse risk ühel moel, pole tähtis, milline on pikaealisuse võlakirja hind, sest erinevuse puudumine tähendab turu puudumist.

Tegelikult ei mõjuta pikaealisuse risk kõiki ühtemoodi. Elukindlustus- ja ravimifirmad, teenuseid pakkuvad ettevõtted ja pensioniealiste kinnisvarasse investeerijad saavad pikemast elueast kasu.

Kindlaksmääratud väljamaksetega pensioniplaanid ja rendisepakkujad aga kaotavad. Samuti ähvardab pikaealisuse risk rohkem vaesemaid üksikisikuid kui neid, kellele kauem elamine tähendab peamiselt oma lastele väiksema päranduse jätmist.

Pikaealisuse riski katmiseks vajame suurt ja likviidset turgu, et erinevad grupid saaksid oma riske jagada.

Pikaealisuse võlakirjade puhul hinnakäitumise ajalugu puudub, seega võtab nende ostjate ja müüjate ning turgu klaarivate hindade leidmine aega, kuid praegu ainult katselised pikaealisuse võlakirjad muutuvad lõpuks maailmamajandusele elutähtsaks.

© Project Syndicate, 2005, www.project-syndicate.org