Äriseadustik: detailsemaks või liberaalsemaks?

Äriseadustiku jõustumisest on möödunud kümme aastat. 1995 oli äriseadustik ettevõtjaile uudne ja keerukas reeglistik, mis kodifitseeris kõik majandustegevuse alusnormid, hõlmates ka mitmeid tollal reguleerimata valdkondi. Seadustiku koostamise protsess oli kantud soovist reguleerida selgelt äriühingute tegevus, vähendamaks majanduskuritegevuse võimalust ja anda õiguspäraselt tegutsevatele ettevõtjatele täpsed mängureeglid. Täna võib öelda, et see eesmärk oli mähitud illusoorsesse pakendisse. Liialt optimistlikult eeldati, et Mandri-Euroopa õigusruumis väljakujunenud reeglid ja praktika hakkavad automaatselt toimima ka noores üleminekuühiskonnas, kus ettevõtluses andsid tooni mõrtsukhaidena käituvad noorkapitalistid.

Kümne aasta jooksul on illusioonist vabanetud. Juba 1998 leiti, et suurendada tuleb notariaalsete toimingute mahtu äriregistri andmete usaldusvääruse tagamiseks. Mitu korda on täiendatud äriühingute organitega seonduvat (vt tabel).

Muudatusi analüüsides tekib küsimus, kuhu läheb äriseadustik edasi? Kas seadusandja tahab kehtestada veel detailsema ja rangema regulatsiooni või on jõutud tõdemuseni, et ettevõtluskultuur on arenenud sinnamaani, kus võiks hakata kaaluma äriõiguse liberaliseerimist?

Riigikogu menetluses on muudatused, mis peaksid jõustuma 1. jaanuaril. Arvustusi lugedes jääb silma ettevõtjate kriitika, et taas ja põhjendamatult suurendatakse juhtorganite liikmete vastutust. See on justkui peamine probleem. Samas ei diskuteerita äriseadustiku mõju üle ettevõtluskeskkonna arengule ja Eesti konkurentsivõimele tervikuna.

Eelnõu seletuskiri deklareerib, et eesmärk on reeglite lihtsustamine, formaalsete nõuete kaotamine, kuid põhimõttelisi muudatusi siiski ei sätestata. Näiteks pole aktuaalseks peetud avansiliste dividendimaksete võimaldamist, mis on investeeringute soodustamise võimalusena sätestatud näiteks ELi kapitali direktiivis. Kui äriühing saab teha avansilisi makseid ja kapitali omanik soovib kapitali investeerida mujale, on põhjendamatu selle võimaluse välistamine.

Väikeaktsionäride kaitse seisukohalt viitaksin ühele olulisele vajakajäämisele. Äriseadustikust puudub aktsiate ülevõtmise kohustuse regulatsioon. Kui aktsiate müügikohustus on väikeaktsionäride suhtes imperatiivne, on põhjendamatu, et sellele ei vasta aktsiate omandamise kohustus vastupidises olukorras. Praegu kehtib vaid börsiühingutele kohustus esitada ülevõtmispakkumine kontrolli saavutamisel äriühingus. Samas on just börsil noteerimata aktsiaseltsi osalus vähelikviidne, jättes vähemusaktsionäri põhiaktsionäri võimusesse ? viimane võib, aga ei pruugi algatada aktsiate ülevõtmise.

Problemaatiline on ka osaniku väljaarvamine. Menetlus takerdub enamasti tõendamisraskuste taha, sest osaühingul puuduvad otsesed tõendid osaniku kohustuste rikkumisest. Osaühingu tegevusest kõrvale hoidmine, teiste äriühingute huvide eelistamine jmt võib aga olla seotud isikute ringile ilmne. Keerukas on maine langusest tingitud kahju tõendamine. Tekib olukord, kus osaühingu areng on peatunud, tema huvid kahjustunud, kuid tõendamiskohustuse tõttu pole probleemi võimalik äriühingu huvidest lähtuvalt lahendada.

Need on mõned näited, millega võiks äriühingu arengut soodustava regulatsiooni loomist jätkata. Praegu on jõutud poolele teele: ületatakse formaalseid takistusi ja majanduskuritegevuse kasv on pidurdunud. Edasi peab seadusandja saama ettevõtja sõbraks, ennetades regulatsiooni võimalikust kuritarvitamisest põhjustatud probleeme ja andes ettevõtjale piisava arenguvabaduse.