Madalad intressimäärad ei taga kõrgete hindade püsimist

USA presidendi George W. Bushi majandusnõunike nõukogu esimees ja tõenäoliselt Alan Greenspani järeltulija USA keskpanga juhi ametikohal Ben Bernanke on nimetanud reaalsete intressimäärade langust viimase kümne aasta jooksul ?ülemaailmseks säästude ülekülluseks?.

Säästude hulk on piisavalt suur, et sellelt saadav tulu reaalsete intressimääradega mõõdetuna on tunduvalt väiksem kui varem.

Madalad pikaajalised intressimäärad tähendavad, et ükskõik milline püsihindades 100 dollarit aastas kasu toov pikaajaline vara pidi 1984. aastal 7-protsendilise tulumäära juures reaalselt väärt olema 1429 dollarit, kuid praegu peaks selle reaalne väärtus olema 5000 dollarit ja tulu on vaid 2 protsenti. Pikaajaliste määrade langus peaks seega ilmnema suure kinnisvarahindade inflatsioonina, põhjendades praeguseid kõrgeid hindu. Mõnede kallite investeeringute toetajate arvates on sellega asi lahendatud.

Kuid selles arutluskäigus on lüngad. Me peame vaatama, miks reaalsed intressimäärad kümme või kakskümmend aastat tagasi nii palju kõrgemad olid, ning varade hindade seost intressimääradega laiemalt.

Kakskümmend aastat tagasi olid reaalsed lühiajalised intressimäärad rekordiliselt kõrged, sest maailma juhtivad keskpangad soovisid võidelda sellega, mida tollal nähti tegevusetusena inflatsiooni kontrolli alla saamisel.

USA keskpanga juhilt Paul Volckerilt nõudis julgust (või siis hoolimatust, kuidas kellelegi), et maailm inflatsiooni selgroo murdmiseks 1981.?82. aastal majanduslangusesse viia. See langus oli destruktiivne, kuid selles sisalduv lootuskiir näitas maailmale, et sõltumatu keskpank võib hindade stabiilsuse tagamiseks võtta tarvitusele karmid abinõud.

Kuid ehkki ülemaailmne langus tõi inflatsiooni järsult alla, ei läinud sellega kohe kaasa nominaalsed intressimäärad, sest turud ei olnud veel asjas selgusele jõudnud. Seega jäid reaalsed pikaajalised intressimäärad 1980ndate keskel üsna kõrgeks. Kui siis laenuandjad järgnevatel aastatel järk-järgult veendusid, et madal inflatsioon püsib, hakkasid reaalsed pikaajalised intressimäärad kukkuma. See tähendab aga, et tõelised reaalsed pikaajalised intressimäärad ei olnud 1980ndatel nii kõrged, kui me arvame, sest pikaajalise inflatsiooni ootused pidid olema tunduvalt kõrgemad kui tollane aastane inflatsioon.

Pikaajaliste laenuobligatsioonide omanikud pidid näiteks arvama, et inflatsioon tuleb siis, kui 1981.?82. aastal ülemaailmne langus on möödas, mürinal tagasi. Inflatsiooniga indekseeritud võlakirjade turud ei olnud 1980ndail eriti arenenud.