Valitsus istub välise edu mõnusas vanglas

Mida on Eesti valitsus viimase aasta jooksul korda saatnud? Kui seda küsida valitsuse käest, siis saame vastuseks pika nimekirja tegevusi, mille üle lehvib parteiline võidukas naeratus. Valitsus funktsioneerib, toimetab. Kõik toimub õlitatult.

Mulle aga tundub, et praegu on tegu esimese valitsusega taasiseseisvunud Eestis, mille tegevusest ei õhku liikumise suunda. Näib, nagu oleksid mingid sfäärid ära jagatud. Valitseva koalitsiooni erakonnad üksteise asjadesse ei sekku. Tegu on vaikse ringkaitsega. Kõik on lihvitult, poleeritult ümmargune, millele ei jää tolmukübegi külge. Täpselt nii nagu peaministri kõnedega - kuulad ära, külge ei jää midagi.

Praegune valitsus on just nagu välise edu vang. Kuid vanglasolek näib olevat päris mõnus. Tõepoolest, võib uhkusega raporteerida, et majanduses lähevad asjad hästi, keskmine palk kasvab eriliselt jõudsalt, kuigi erinevatel inimrühmadel hoopis erineva kiirusega. Aga see ei tee muret. Valitsus tunneb end praegu nõnda hästi ja mugavalt, et isegi euro kasutuselevõtt aastal 2007 pole sedavõrd tähtis eesmärk, et tasuks end selle nimel pingutada. Ega euro ole jänes, mis eest ära jookseb.

Praegu püüab valitsus kõike üheaegselt arendada, selgeid prioriteete püstitamata või järgimata. Arenguplaanid, olgu siis aastani 2013 või 2050, on sedavõrd üldised, et prioriteete on neist raske välja lugeda. Või siis muudetakse käigult neid, mis juba sõnastatud, nagu näiteks energeetikas.

Kus küll püstitatakse Eesti olulisimaid arenguküsimusi? Kes otsib neile vastuseid? Kindlasti peaks nendes küsimustes valitsus mängima olulist rolli. Peaks, kuid ei mängi. Sumbunud, ilma tulevikuvisioonideta vaikus.

Selle valitsuse aegu ei ole algatatud ühtki tõsist avalikku diskussiooni. Vast kõige markantsem arutelu oli Delfi kommentaatoritest leimajate teema. Aga ei midagi sisulist sellest, milliseid kaitsejõude me soovime, mida teha hingetuks võtva korruptsiooniga. Kus on võõrtööjõudu puudutav poliitika, demograafiliste meetmete mõju analüüsid, hariduse sisu, millega tagatakse teadmispõhine majandus? Lõputu arv vastamata küsimusi.

Veel: kas ühiskond on valmis eraldama AIDSi raviks sadu miljoneid kroone? Mida peale hakata oma haige elanikkonnaga? Enam kui kolmandik täiskasvanud elanikkonnast on haigekassa tellitud uuringu järgi kas invaliidid, põevad kroonilist haigust või on olnud pikaajaliselt haiged.

Kas selle laatsaretiga saab edukalt areneda? Võib-olla piisab meile peaministri kiiduväärsest sportlikust vormist. Tema osalemine maratonidel on mõnigi kord erutavam sündmus kui esinemine valitsuse pressikonverentsil. Kas meie prioriteediks on sild Saaremaale ja neljarealine maantee Tartusse või me käitume keskkonnasõbralikult ning paneme tugeva õla alla ühistranspordile? Kuidas näeb Eesti infrastruktuur välja 10-15 aasta pärast?

Ükskõik millise skandaali ajakirjandus ette ei võtaks, kõik sumbub vastutamatuse rahulolusse. Nagu hane selga vesi - nii võiks seda rahulolulikku pakitsust iseloomustada. Enamik asju aetakse vaikselt, et mitte öelda salamisi. Võtame kas või Eesti rolli Ignalina tuumaelektrijaama rajamisel. Vaikne kommunistlik naeratav sihiteadlik tõrjemehhanism ja info mitteavalikustamine töötavad täie jõuga.

Eestit ümbritsev meri on saastatud naftaga. Meile näidatakse pilte määrdunud lindudest, meid kutsutakse vabatahtlikeks. Iga päev mitme kuu vältel varustatakse meid infoga, mille allikateks ei ole ministrid, vaid spetsialistid, kes ei saa otsuseid teha, sest neil pole ei vahendeid ega õigusi. Need, kellel poliitiline vastutus ning vahendid, seisavad tagaplaanil. Nagu ajujahil. Ajajad teevad oma tööd, aga kas jahiloom ka kätte saadakse, seda ajajad ei tea.

Keegi ei vastuta, keegi ei tee järeldusi. Protsessid seiskuvad. Kes on meie merd reostanud ja mis saab edasi, seda me ei tea. Meid koormatakse üle teisejärgulise infoga, mis jätab mulje tegevusest. Selle keskele ilmuvad järsku väiksed infonupud energeetikaprogrammi või kaitsedoktriini muutmisest ning selle otsa jälle uputus tühistest pressiteadetest.

Parlamendiopositsioon on hambutu. Pole tõsiseid arupärimisi. Opositsioon küsib, valitsus vastab. Vastab kas või valele küsimusele, kuid sellest pole lugu. Riik toimib oma rahulolevas sumbumises, sest meil läheb ju praegu hästi.

Küsimustele ei saa enne põhjendatud vastuseid, kui ei loobuta mõtlemast riigist kui projektipõhisest ettevõtmisest. Praegu saab riik kopsakat abiraha ELi fondidest. See raha on süütevedelik, mis paneb teatud protsessid tööle. Küsimus on selles, kas süütevedeliku lõppemisel käivitunud protsessid jätkuvad.

Me ei tunne puudust mitte niivõrd rahast, kuivõrd ideedest. Kuhu edasi, kuidas edasi? Kes tuleks nende ideedega kaasa? Milles seisneb Eesti elanike ühisosa?

Loomulikult võib öelda, et Eesti riik ongi kenasti üles ehitatud ja me toimime nagu üks tavaline Lääne-Euroopa maa, mille kohta oleme tavatsenud öelda - igav! Paraku ei ole meie igavus identne euroopaliku välise igavusega. Vahe on suur ja mitte niivõrd inimeste sissetulekutes, vaid selles, et riik on sotsiaalses plaanis veel suuresti üles ehitamata.

Eesti on taas ristteel, sest tuleb vastata väga olulistele küsimustele - kuidas areneda edasi, et olla maailmas konkurentsivõimeline ja et iga inimene tunneks end oma riigis hästi. Ilma visioonita muutume vaid mutrikeseks, mida saab keerata ükskõik millise poldi otsa.