Toome tööjõudu EList, mitte väljast

Kümnendi ängistava tööpuuduse olukorrast oleme ootamatult sattunud situatsiooni, kus paljudes sektorites valitseb akuutne töökäte põud. Seega seisab meil ees vajadus laiemalt mõtestada tekkinud olukorda ja määratleda põhimõttelised arengusuunad. Ei tohi unustada, et Eesti on turumajanduslik riik, mis kuulub Euroopa Liitu ja kus peaks valitsema demokraatlik ühiskonnakorraldus. Paraku püüab mõni tööstusjuht neid tõsiasju eirata.

Tööjõu sissetoomise sünonüümiks on kujunemas Balti Laevaremonditehase ukrainlastest keevitajad, kellele kuidagi töölube ei taheta anda. Tehase juhtkonna retoorika tööjõu sisseveolubade saamiseks ei erine karlvainolikust demagoogiast. Ikka räägitakse tehase vajadusest "plaani täita" ja ähvardatakse kõige halvaga, kui endistest "vennasvabariikidest" vajalikke töömehi ei saabu.

Lugupeetud laevaehitajad, Eesti kuulub ELi, mille üks põhitunnus on tööjõu vaba liikumine. ELis on laevaehitus viimastel kümnenditel oluliselt vähenenud, vabanenud on kümneid tuhandeid laevakeevitajaid. Näiteks Saksamaal ja Norras on laevaehitussektori hõive viimasel 15 aastal kokku tõmbunud üle kolme korra. Seega on naeruväärne rääkida laevaehitajate defitsiidist!

Mispärast noolivad aga Eesti ettevõtjad ELi töötajate asemel väljastpoolt piirkonda tulevaid inimesi? Seepärast, et viimastel on oluline eelis - piltlikult öeldes saab neid ketis hoida. Inimestel väljastpoolt ELi on siin piiratud liikumis- ja töökohtade valiku vabadus. Seega on oluliselt takistatud nende palga ja töötingimuste läbirääkimise võime. Tuues sisse tööjõudu väljastpoolt ELi, saavad ettevõtted olulise konkurentsieelise madalamate tööjõukulude näol.

Miks Eesti peaks ära põlgama odava tööjõu väljastpoolt ELi? Siin jõuamegi vajadusele teha põhimõttelisi otsuseid. Sellise tööjõu kulu on odav ainult ettevõtte seisukohalt, ühiskonnale võib aga tekitada olulisi negatiivseid välismõjusid.

Esiteks, ettevõtted ei mõtle tootmise efektiivsuse tõstmisele, vaid loodavad odava tööjõu sisseveole. Seega kinnistame Eestis vähest lisaväärtust andvad tootmisstruktuurid ja vähendame stiimuleid innovaatiliseks arenguks.

Teiseks, võõrtööjõu kasutamisega suurenevad alati avaliku sektori kulutused ja pinged ühiskonnas. Nii Prantsusmaal kui ka Saksamaal on selged vastuolud erineva staatusega inimeste ja sotsiaalsete rühmade vahel. Kas tahame koos elada inimestega, kelle töötamis- ja liikumisvabadus on piiratud, kes ei saa seega Eesti ühiskonda integreeruda? Samal ajal on Eesti tööturg avatud kõikjalt EList tulevatele inimestele, kes võivad siin vabalt töötada ning kasutada oma demokraatlikke õigusi.

Kolmandaks, suureneb demoraliseeriv mõju Eesti töötajatele. Töötajatevaheline konkurents võib küll kaasa tuua töö efektiivsuse kasvu, aga ka sundida Eesti inimesi kiiremini teistesse ELi riikidesse lahkuma. Kui tööandjad vastandavad end töötajatele sellega, et toovad "kallite" omamaalaste asemel "odavad" võõrtöölised, siis ühiskonna sidususele ja solidaarsusele see kindlasti kasuks ei tule.

Heitkem hetkeks pilk konkurentsivõime poolest maailma esikümnesse kuuluvate Põhjamaade kogemusele. Majandusteadlased Moene ja Wallerstein on leidnud, et Skandinaaviamaade konkurentsivõime üks põhjus on olnud palgataseme ühtlustamise poliitika.

Sõjajärgsete sotsiaaldemokraatlike valitsuste tööturu- ja sotsiaalpoliitikad olid suunatud palgaerisuste vähendamisele erineva tootlikkusega ettevõtetes. Lihtsustatult öeldes - mis iganes tootmisalal ettevõte ka ei tegutse, palgakulu töötaja kohta peab olema ikka võrreldav. Palgatasemete ühtlustamine sundis ettevõtteid muutma tootmist efektiivsemaks ning ei võimaldanud odavate palkade abil ellu jääda madala tootlikkusega, vähest lisaväärtust pakkuvatel firmadel. Piltlikult öeldes, Nokial oli mõttekam sama tööjõukulu puhul kummikute asemel kõrgtehnoloogiat tootma hakata!

Kui tahame konkurentsivõime poolest edeneda, siis on lubamatu ebaefektiivsete ettevõtete elushoidmine väljastpoolt ELi saabuvate töötajate dumpingpalkade abil. Sellega kinnistame väikse tootlikkusega majandusstruktuuri ja seame otsesed piirangud oma tulevasele arengule. Kui ettevõte ei suuda Eesti (EL) palkade juures oma toodangut müüa, siis tuleb ta kinni panna. Muide, seda nimetatakse turumajanduseks! Kui laevaremonditehas ei suuda sellist palka maksta, mis võimaldaks keevitajaid leida EList, tuleb see tegevus vähetootlikuks tunnistada ja vabastada tööjõud efektiivsemaks kasutamiseks.

Eestis on üle arendatud paljusid tegevusalasid, milleks meil tööjõudu tegelikult pole. Eelkõige puudutab see turismi-hotellindus-kaubandus- ja toitlustusettevõtteid. Need vajavad olulisel määral (odavat) käsitööd, mille defitsiit lähiaastail väga kiiresti süveneb.

Loomulikult peab olema võimalik tulla Eestisse tööle kõrge kvalifikatsiooni ja unikaalsete tööoskustega inimestel ka väljastpoolt ELi. Sellised töötajad peaksid olema aga selgesti eristatavad sellest töötajaskonnast, keda ettevõtted tahaksid sisse tuua odavapalgaliste töökohtade täitmiseks.