Eesti: võrdsem kui Brasiilia, kihistunum kui Rootsi

With, without

And who'll deny that's what the fighting's all about.

Roger Waters, Us and Them

Viimase kahekümne aasta jooksul on Eesti liikunud plaanimajandusest süsteemi, kus vajalik informatsioon edastatakse peaasjalikult hindade kaudu. Hindadel on selles süsteemis kahetine roll - ühelt poolt edastavad nad tootjatele ja tarbijatele teavet tootmissisendite ja hüviste pidevalt muutuvast suhtelisest nappusest; teiselt poolt sunnivad nad aga kõiki edastatud signaalidele kiiresti kuuletuma.

Oluliste hindade liikumistele kiiresti reageerinud või nende liikumist õigesti ette aimanud inimesed saavad üldjuhul rikkaks, hinnasignaale eiranud või nendele vastamiseks võimetud leiavad end tavaliselt varem või hiljem majanduslikust kitsikusest.

Seda, et üleminekuga on kaasnenud varanduslik kihistumine, ei saa muidugi pidada üllatavaks. Majanduslik võrdsus on üks ühiskonna stabiilsuse nurgakivisid. Ka plaanimishierarhia tipust lähtunud põhiklasside suhteid reguleerivad suunised põhinesid suuresti just selle võrdsuse saavutamise vajadusel - vaid väikesearvuline partei tippoligarhia seisis nendest kaalutlustest muidugi väljaspool.

Nii ongi sissetulekute ebavõrdsuse kajastamiseks kasutatav Gini koefitsient (mille väärtus on täiusliku võrdsuse korral võrdne nulliga ja täiusliku ebavõrdsuse korral sajaga) Eestis kasvanud 1989. aasta 29,9-lt 2000. aasta 37,6-le. Rahvusvahelises plaanis astus 1990. aastatel ebavõrdsuse suunas kõige suurema sammu Venemaa, kelle Gini koefitsiendi väärtus tõusis 1989. aasta 27,8-lt 2000. aasta 45,6-le. Kiiremini kui Eestis suurenes ebavõrdsus sel perioodil veel näiteks Ukrainas, Hiinas ja Bulgaarias.

Mis puutub 2000. aastaks saavutatud Gini koefitsiendi rahvusvahelisse võrdlustabelisse, siis siin paikneb Eesti keskel. Eestis on sissetulekud märkimisväärselt võrdsemalt jaotatud kui näiteks Brasiilias (59,0), kuid silmatorkavalt ebavõrdsemalt kui Rootsis (25,0).

Rahvusvaheliste võrdlusandmete üldistamiskatse viib järelduseni, et 1990. aastatel on ebavõrdsus kiiresti suurenenud nobeda majanduskasvuga riikides, kus muudatuste-eelne ebavõrdsus oli suhteliselt madal. Nii et kiirete reformidega kaasnenud hoogne majanduskasv paistab ebavõrdsust suurendavat.

Ent põhjuslikkus võib kulgeda ka vastassuunas - suurem ebavõrdsus võib esile kutsuda kiirema majanduskasvu. See võib olla nii just majandusarengu varastes staadiumides, mil toodangu ja elatustaseme kasvu pidurdab eelkõige kapitali nappus. Et kapitali kogumiseks on vaja säästa, säästavad aga eelkõige rikkad, siis - nagu väidab osa majandusteadlasi - viibki suurem ebavõrdsus kiiremale kasvule.

Teised on aga seisukohal, et ebavõrdsuse ja majanduskasvu võrdeline seos kehtib üksnes madalatel rikkusetasemetel. Sedamööda, kuidas jõukus kasvab, muutub füüsilise kapitali kõrval järjest olulisemaks inimkapital, s.o inimestesse kätketud oskused ja teadmised.

Väga ebavõrdses ühiskonnas puudub paljudel inimestel vaesuse tõttu võimalus laenu võtta. Seetõttu jäävad nad nn vaesuslõksu - nad ei saa näiteks õppelaenude abil oma inimkapitali vääristada. Nii langevad suured inimrühmad lõpuks moodsa majanduse rüpest välja. Pikas perspektiivis on see majanduse arengule kahjulik, sest lisaks sellele, et taolises majanduses kasutatakse inimressursse ebatõhusalt, kujuneb vaeste reservarmeest pikapeale ühiskonna talade alla vaesuse ja rumaluse plahvatusohtlik segu.

Gini koefitsiendiga mõõdetud sissetulekute ebavõrdsus ei ole Eestis pärast 2000. aastat statistikaameti andmetel enam suurenenud. Lähitulevikuks julgeksin ennustada pigem sissetulekute ebavõrdsuse mõningast vähenemist. Selleks annavad alust Euroopa tööturu avanemine, mida on agaralt kasutanud seni madalama sissetulekuga elanikud, ja laenuturu kiire areng, mis võimaldab järjest rohkematel inimestel vaesuslõksust välja rabeleda. Eelöeldust ei saa aga järeldada, nagu oleks Euroopa Liidu idapoolne laienemine rikaste ja vaeste igavesti problemaatiliseks jääva suhte lõplikult lahendanud.

Kõik sõltub, nagu ikka, taustsüsteemist. Olukorras, kus kodumaine heaolu on viimastel aastatel jõudsalt edenenud, jäävad ümbritseva maailma suundumused arusaadavalt tahaplaanile.

Mulle tundub aga kohati, et õige kaugelt vaadatuna paistavad Maal kõigepealt silma mõned suured kindlused (Põhja-Ameerika, Jaapan ja Euroopa, kuhu meiegi nüüd serva pidi kuulume), nende ümber laieneb aga kiiresti vaeste ja patuste alev, kus võtavad maad lootusetus ja raev ebaõiglasena tajutava maailmakorralduse vastu. Mis see jihad siis muudki on, kui üks rikaste ja vaeste kokkupõrke lõpmatutest variantidest. Nagu sõjas ikka jäävad ühele poole meie (rikkad või vaesed) ja teisele poole nemad (vaesed või rikkad).

Roger Waters Pink Floydist on öelnud, et kogu inimkonna ellujäämisvõimaluse määrab see, kuidas ja kas lahendatakse meie-ja-nemad küsimus. Kuigi siin on tegemist poeedi õhkamisega parema maailma järele, on selles mõttes kõige olulisem vist siiski ära öeldud. Vahest oleks esimeseks sammuks pääsemise teel Frans Eemil Sillanpää tõdemus, et nemad on tegelikult need teised meied. Iseasi muidugi, mida sellest siis edasi järeldada.