Tulevikus löövad läbi eksperdid ja suhtlejad

Ülikooliprofessorina kuulen ma palju karjäärivalikut puudutavaid muresid. Kõik mu tudengid, kes valmistuvad 50 aastat kestvaks tööeluks, püüavad tulevikku ennustada. Nad valivad hoolega oskusi, millesse investeerida, et mitte otsustada ameti kasuks, mis järgmisel poolsajandil tähtsuse kaotab. Nad teavad, et keskealisena karjääri vahetada on raske ning tahavad noorest peast õige valiku teha.

Tudengite juttudest võib järeldada, et valitseb suur hirm töökohtade "kaubastumise" ees tänapäeva infotehnoloogilises globaalses majanduses. Üliõpilased pelgavad, et lähiaastail võib isegi kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid suvaliselt palgata ja lahti lasta, osta ja müüa nagu külmutatud kalkuneid. Sest kui töö ei nõua muud kui teadmisi olemasolevast tehnoloogiast, võib seda teha ükskõik kes maailmas, kes tunneb seda tehnoloogiat, isegi arvuti.

Kui üldiselt arvatakse, et arvutid asendavad vaid väheste oskustega tööjõudu, siis tudengid räägivad mulle vastupidist. Nii on meditsiiniline ekspertiis osaliselt asendunud arvutipõhise diagnostikaga ja suure osa tööst, mida kunagi tegid insenerid, teevad nüüd arvutipõhised disainisüsteemid. Tudengid on hirmul, et need suundumused süvenevad ja see vähendab nende kindlustunnet, palka ning võib mõned ametid üldse maa pealt kaotada.

Osa järeldab, et kuna parem juba müüa ja osta, kui olla müüdud ja ostetud, siis on neil targem teha karjääri äris, finantsalal või juuras. Nad tahavad oskusi, mis hoiavad neid ametis juhtidena, mitte juhitavatena, ning nad tunnevad, et neil aladel on kindlus ja rahvusvahelised karjäärivõimalused suuremad. Eriti haavatavaks peavad nad just meditsiini ja inseneri elukutset, mis vajavad kõrgelt spetsialiseeritud tehnilisi teadmisi, mis ei luba orienteeruda rahvusvahelises majanduses.

Kas tudengite mured on põhjendatud? Majandusteadla-sed toovad välja mõned suundumused, mis tudengite hirme toetavad, kuid ei nõustu siiski nende järeldustega üldiselt.

Oma hiljutises teoses "Uus tööjõujaotus: kuidas arvutid loovad järgmist tööturgu" klassifitseerivad majandusteadlased Frank Levy ja Richard Murnane ameteid selle järgi, milliseid tunnetuslikke (kognitiivseid) oskusi need vajavad.

Nad määratlevad rutiinseid töid, mida võib põhimõtteliselt hakata ühel hetkel tegema hästiprogrammeeritud arvuti - isegi kui see rutiin on keerukas. Nad tõestavad USA näitel, et viimaseil aastakümneil on tõesti vähenenud nii rutiinset käsitsi tehtavat kui ka rutiinset tunnetuslikku tööd nõudvate ametikohtade arv, mille asemele on astunud arvutid.

Teatud määral näitab nende uurimistöö, et mu tudengid muretsevad õigusega. Kuid need trendid püsivad teatud elukutsete, tööstusharude ja haridustasemete piires ega anna meile erilisi juhtnööre selle kohta, millist elukutset valida või kui palju haridust omandada. Tähtis on Levy ja Murnane'i kinnitusel hoopis see, et tuleviku kõige paljulubavamad karjäärid rajanevad kas ekspertmõtlemisel või mitmekülgsetel kommunikatsioonioskustel.

Ekspertmõtlemine tähendab võimet käsitleda uusi küsimusi, mis ei mahu minevikuküsimuste vormi. Mitmekülgsed kommunikatsioonioskused aga hõlmavad ideede mõistmist, võimet hinnata nende ühiskondlikku tähtsust ja veenmisosavust - ehk oskusi, mida ükski arvuti ei suuda omandada.

Kuni noored seda meeles peavad, võivad nad omandada ülikoolis need oskused ükskõik millisel erialal. Veel enam - need, kes tahavad veeta oma ülikooliaastad kitsal lemmikerialal tehniliste oskuste omandamisele, ei tohiks oma unistusest loobuda.

Majanduse või juura õppimine ei kaitse kedagi kau-bastumise eest. Neil erialadel töötavaid inimesi ostetakse ja müüakse ärijuhtide poolt täpselt samamoodi nagu tehnikavaldkonnas töötajaid ja väga vähesed jõuavad äris tippu.

Tudengitel on tähtis meeles pidada hoopis seda, et nad peavad ennast motiveerima oma ainet sügavuti mõistma, mitte masinlikult õpitavat meelde jätma. Vaid siis saavad neist tõelised eksperdid selles valdkonnas, milles nad lõpuks kavatsevad tööle asuda. Samal ajal peavad nad investeerima kommunikatsioonioskuste omandamisse, mis on eduka karjääri jaoks sama olulised.

Et omandada sellist haridust, tuleb noorel ilmselt õppida seda, mis teda loomupäraselt kõige rohkem huvitab, olgu see siis finantsala või füsioloogia. Tudengid peaksid vähem muretsema, pühenduma oma armastatud erialale ja õppima hindama inimesi, kes selles valdkonnas tegutsevad. Sest see, mis näib üliõpilastele praegu kättesaamatu luksusena, on tegelikult kõige hädavajalikum.

Copyright: Project Syndicate, 2006; www.project-syndicate.org