Järjekindluse otsimine on inimese loomuses

Põhiline taktika oli muuta inimese minapilti. Kui minapilt on selline, nagu vaja, nõustub inimene hulga asjadega, mis on uue minapildiga kooskõlas.

Hiinlaste eesmärk polnud lihtsalt vangidelt informatsiooni väljapigistamine, vaid neisse oma ideoloogia juurutamine. Parimaks tõendiks inimeste tõeliste tunnete ja uskumuste kohta on nende teod, mitte sõnad. Uurijad on avastanud, et ka inimesed ise kasutavad oma tegusid mõõdupuuna, et otsustada, kes nad on. Aktiivne kohanemine kujundab minapildi, mis seejärel määrab tulevase käitumise, mis omakorda tugevdab uut minapilti.

Mõjutamiseks tuleb kasutada sellist põhjendust, mis kutsub esile soovitud käitumise ning laseb samas asjaosalisel seda käitumist oma vaba tahte otsuseks pidada. Sellest sõltub, kas saavutatakse lühiajaline tõrges nõustumine või pikaajaline kohastumine. Edgar Schein, Koreas kasutatud Hiina ideoloogia juhtiv uurija Ameerikas, väidab, et ideaalseid õppureid, antud juhul koostööle minejaid, ei ole võimalik ette välja valida.

Kui püüti kindlaks teha, millised sõjavangid olid avaldanud kangelaslikku vastupanu ja millised olid kohe koostööle asunud, selgus, et kumbagi äärmusse kuulus 5-10 protsenti. Nii ustavaks jäänute kui ka kohe kollaboreerunute psühholoogilised profiilid olid sarnased: need olid inimesed, kes tundsid, et peavad oma põhimõtete kohaselt poolt või vastu reageerima. Ülejäänud 80% vangidest üritas vaid ellu jääda.

Ei suudetud leida mingeid konkreetseid psüühilisi omadusi, mis oleksid tõrkujaid kollaborantidest eristanud, kuid selgus, et vastupanu oli alati seotud referentsrühmaga. Inimene saab vastupanu osutamiseks jõudu sotsiaalsest sidemest. Isoleerimine on äärmiselt tõhus vahend ümberkasvatamisel. Vaid väga-väga tugevad suudavad kujutleda end pikka aega samameelsetest lahutatuna nähtamatu tuleviku või igaviku palge ees toimivana.

Eestis kasutati pärast Suure Isamaasõja lõppu algul korealaste karmi kasvatust, seejärel hiinlaste südamete sulatamise strateegiat. Esmalt likvideeriti ideeliste vastaste kontingent, siis pakuti võimalusi ennast režiimi raames sisse seada.

15 aasta pärast olid talude asemel kolhoosid ja sovhoosid, leeri asemel suvepäevad, moodi läksid komsomolipulmad jne. Rahvale oli selge - elu tahab elamist. Nõukogude süsteemi lagunemine sündis valutult ja veretult. Käest kinni hoides ja lauldes. Vabanemiseks ei olnud vaja nomenklatuuri välja vahetada. Nad ise pidasid paremaks impeeriumist lahku lüüa ja iseseisva riigi taastada.

Tegelikult varises vaid väline vorm. Kuna demokraatlik aeg ei kasuta psüühika ümberkujundamiseks vägivalda, võisid inimesed jääda sellisteks, nagu lapsepõlv ja noorusaeg oli nad kujundanud. Viimase 15 aastaga on küll muutunud tarbimisvõimalused ja -harjumused, kuid inimesed on samad.