Järjekindluse otsimine on inimese loomuses

Kahe Kanada psühholoogi uurimuses (Knox ja Inkster, 1968) avastati hobuste võiduajamisel inimeste kohta midagi väga huvitavat - kohe pärast panuse tegemist on nad oma hobuse võiduvõimalustes palju kindlamad kui hetk varem. Muidugi ei muutu suksu šansid vahepeal kuidagi - see on ju seesama hobune, kes jookseb samal rajal. Kuid me soovime olla järjekindlad.

Niipea, kui me oleme teinud valiku, tunneme nii iseenda kui ka teiste survet käituda sellest otsusest lähtudes. Selle sisemise surve tõttu reageerime viisil, mis õigustab eelnevat otsust. Me veename ennast, et tegime õige valiku, ning oleme nii oma otsusega rohkem rahul.

Korea sõda andis psühholoogidele võimaluse uurida inimpsüühika seaduspärasusi. Sõja ajal sattus osa kinnivõetud Ameerika sõdureid laagritesse, mida juhtisid Hiina kommunistid. Hiinlased kohtlesid vange hoopis teisiti kui karme võtteid kasutanud korealased. Punahiinlased rakendasid xinao'd ehk "mõtete puhastamist", peent psühholoogilist töötlemist. Hiina laagrites tegid peaaegu kõik Ameerika vangid vaenlasega koostööd.

Põhiline taktika oli muuta inimese minapilti. Kui minapilt on selline, nagu vaja, nõustub inimene hulga asjadega, mis on uue minapildiga kooskõlas.

Hiinlaste eesmärk polnud lihtsalt vangidelt informatsiooni väljapigistamine, vaid neisse oma ideoloogia juurutamine. Parimaks tõendiks inimeste tõeliste tunnete ja uskumuste kohta on nende teod, mitte sõnad. Uurijad on avastanud, et ka inimesed ise kasutavad oma tegusid mõõdupuuna, et otsustada, kes nad on. Aktiivne kohanemine kujundab minapildi, mis seejärel määrab tulevase käitumise, mis omakorda tugevdab uut minapilti.

Mõjutamiseks tuleb kasutada sellist põhjendust, mis kutsub esile soovitud käitumise ning laseb samas asjaosalisel seda käitumist oma vaba tahte otsuseks pidada. Sellest sõltub, kas saavutatakse lühiajaline tõrges nõustumine või pikaajaline kohastumine. Edgar Schein, Koreas kasutatud Hiina ideoloogia juhtiv uurija Ameerikas, väidab, et ideaalseid õppureid, antud juhul koostööle minejaid, ei ole võimalik ette välja valida.

Kui püüti kindlaks teha, millised sõjavangid olid avaldanud kangelaslikku vastupanu ja millised olid kohe koostööle asunud, selgus, et kumbagi äärmusse kuulus 5-10 protsenti. Nii ustavaks jäänute kui ka kohe kollaboreerunute psühholoogilised profiilid olid sarnased: need olid inimesed, kes tundsid, et peavad oma põhimõtete kohaselt poolt või vastu reageerima. Ülejäänud 80% vangidest üritas vaid ellu jääda.

Ei suudetud leida mingeid konkreetseid psüühilisi omadusi, mis oleksid tõrkujaid kollaborantidest eristanud, kuid selgus, et vastupanu oli alati seotud referentsrühmaga. Inimene saab vastupanu osutamiseks jõudu sotsiaalsest sidemest. Isoleerimine on äärmiselt tõhus vahend ümberkasvatamisel. Vaid väga-väga tugevad suudavad kujutleda end pikka aega samameelsetest lahutatuna nähtamatu tuleviku või igaviku palge ees toimivana.

Eestis kasutati pärast Suure Isamaasõja lõppu algul korealaste karmi kasvatust, seejärel hiinlaste südamete sulatamise strateegiat. Esmalt likvideeriti ideeliste vastaste kontingent, siis pakuti võimalusi ennast režiimi raames sisse seada.

15 aasta pärast olid talude asemel kolhoosid ja sovhoosid, leeri asemel suvepäevad, moodi läksid komsomolipulmad jne. Rahvale oli selge - elu tahab elamist. Nõukogude süsteemi lagunemine sündis valutult ja veretult. Käest kinni hoides ja lauldes. Vabanemiseks ei olnud vaja nomenklatuuri välja vahetada. Nad ise pidasid paremaks impeeriumist lahku lüüa ja iseseisva riigi taastada.

Tegelikult varises vaid väline vorm. Kuna demokraatlik aeg ei kasuta psüühika ümberkujundamiseks vägivalda, võisid inimesed jääda sellisteks, nagu lapsepõlv ja noorusaeg oli nad kujundanud. Viimase 15 aastaga on küll muutunud tarbimisvõimalused ja -harjumused, kuid inimesed on samad.

1990ndatel punast karjääri muidugi natuke häbeneti. Nüüdseks on see asendunud hoiakuga, mis soovitab minevikus mitte sorida ja hinnata inimest ainult tema hilisemate tegude järgi. Praegu räägitakse hellitavalt "nõukaajast" ja fraas "ta oli juba siis tugev tegija" tähendab komplimenti. Unustatakse, et NKVD, KGB jt repressiivorganid oli vaid "partei relvastatud väesalk", kes allus poliitilisele juhtimisele.

Tartu Ülikooli professor Jüri Saar arutleb Eesti Päevalehes (08.08.2006) selle üle, miks enamiku meelest sobib presidendiks endine Ülemnõukogu esimees. Saar väidab, et Eesti on sattunud vaimsesse stagnatsiooni. Suured välispoliitilised eesmärgid on saavutatud, SKT kasvanud kümme korda.

Keskmine inimene, kel on laen ja koolitamist vajavad lapsed, muretseb eelkõige igapäevaeluga hakkamasaamise pärast. Nii ongi võimust võtnud alalhoidlikkus ja hirm muutuste ees. Jah, inimene on juba kord olevus, kes tahab käituda järjekindlalt.